19.07.2021
Venemaa heidutamisest rääkiv president Kaljulaid on ise üritanud Putiniga sõbraks saada.
President Kaljulaid ilmselt järgmiseks presidendiks siiski ei pääse, sestap on käimas massiline katsetamine tema sokutamiseks mingile soojale ametikohale – nüüd pakub Politico NATO-t.
Alles üritati Kaljulaidi panna OECD peasekretäri ametikohale, aga kui tänavu jaanuaris selgus, et ega tal erilisi väljavaateid pole, otsustas president ise loobuda.
Portaal Politico spekuleerib nüüd teemal, kellest võiks saada NATO peasekretär pärast senise juhi Jens Stoltenbergi ametiaja lõppu 2022. aasta septembris, ning ühe võimaliku nimena käidi välja ka Eesti president Kersti Kaljulaid, kirjutab Postimees.
Politico andmetel on NATO koridorides juba mõnda aega jõutud veendumusele, et enam kui 70-aastases organisatsioonis on lõpuks sobiv aeg selleks, et allianssi juhiks naine. Nende kriteeriumide järgi jääks lauale kolm favoriiti: Horvaatia ja Leedu ekspresidendid Kolinda Grabar-Kitarović ning Dalia Grybauskaitė ning Kaljulaid, jätkab Postimees.
Samas on avaldatud arvamust, et Baltikumist – eriline rõhk on Grybauskaitel – peasekretäri valimine võib Moskvale paista liigagi vaenulik ajal, kui USA president Joe Biden on astunud samme suhete stabiliseerimiseks. Sellise loogika järgi Kaljulaid hoopis sobib, sest tema tiivaripsutamine Putiniga on kõigile teada.
Juba selline eeltoodud kõhklus näitab, et tegeletakse rumalustega: NATO ei saa muutuda sõjaliseks organisatsiooniks, kus arvestatakse sellega, kuidas Kremli mitte ärritada. Kõlab nagu sidepataljoni ülema selgitus, miks ajateenijad pidid 9. mail erariietes väeossa naasma – nüüd juba NATO tasemel.
Politico sõnul võiks Kaljulaidi aktsiaid tõsta asjaolu, et Eesti on üks väheseid NATO liikmesriike, kes on täitnud nõude kulutada kaitsekuludele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust – Kaljulaidil pole paraku selles vähimatki rolli.
Lääne meedia- ja võimuringkondades vaadatakse liiga palju pilti, mida riigipead iseendast kujundavad – sageli pole nad oma riigis pooltki nii populaarsed kui välismeedias.
NATO väidetav arvamus, et naine sobiks seda organisatsiooni juhtima, on subjektiivne – kui on näiteks valik, kas tuua väed Afganistanist välja või mitte, siis valiks rahumeelsemad naispoliitikud ilmselt väljatoomise, kuigi see tähendab afgaani naistele hirmuaegu Talibani all. USA-s tegi sellise otsuse küll meespresident, aga tema on paduvasakpoolne.
Naiste valimine juhtpositsioonidele pelgalt soo tõttu on ohtlik – näiteks praegune Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen oli kunagi Saksamaa kaitseminister ja väidetavalt hingas kogu Bundeswehr kergendatult, kui ta sellest ametist lahkus, sest just tema ajal viidi Saksa armee lahinguvõime hullusti alla. Ursula von der Leyenit peetakse ka käpardiks pandeemiaga võitlemisel EK presidendina.
Kaljulaid NATO peasekretärina oleks mitte õnnetus, vaid katastroof. Kindlasti on olemas mugavaid kohti, kus üks äpardunud president saaks oleskleda ja sooja õhku võngutada, ilma et ta suuremat kahju teeks.