Laviinidest ja homondusest, pühendusega kainele mõistusele Šveitsi referendumil

“Tihti kasutame uudistes ja mõttekolumnides sõnu a la et nüüd oleme jõudmas ajajärku, kus toimub mingi murrang või sündmus, oodata on pretsedenditut muutust jne. Kuid liiga sageli on siis juba liiga hilja hakata mõtlema, et kas me neid pretsedente ja murranguid ka tegelikult ikka nii väga ihkame, sest otsustavad protsessid on toimunud juba palju varem, pinna all. Nüüd jääb võimalus vaid pärastiselt reageerida. Mugavusest mitte märgata või arvates, et küll keegi teine sellega tegeleb, soikuvadki asjad tavaliselt lohakile ning hävitatakse olnu.

Šveitsis pannakse 26. septembril rahvahääletusele homoabielu võrdsustamine seni ametlikult ainuõigeks peetud mehe ja naise vahelise abieluga. Küsitlused on teinud prognoose, ent see kõik on kukepea. Ajab lausa iiveldama mõeldes kui palju ressurssi läheb praegusel “kriisiajastul”, kus kõigil justkui näpud põhjas, homopropaganda katla kütmiseks.

Seadusemuudatus võimaldaks samasoolistel paaridel adopteerida, lesbidel saada lapsi läbi spermadoonorluse jne. Kirikus laulatada veel ametlikult ei saaks, kuid turumajandus on nutikas ja raha motiveerib kõike ja kõiki, seega kindlasti kerkib siis üles ka mõni kirikulaadne arhitektuuriehitis, kus vikerkaarevärvilise tukaga homo- ning lesbipreestrid “noorpaare õnnistavad” ning läbi oma piercing‘utest palistatud suumulgu halleluuja kriiskavad.

Miks seda kõike tehakse ja kuidas see kõik algas? Piltlikult võiks seda võrrelda laviiniga. Kuskil kaugel-kaugel oli kuulda mingit tasast mürinat. Mingi tremor, mis polnud igapäevane, aga me jätkame allpool mäeveerul asetsevas kohvikus teejoomist ja naudime meeliülendavat vaadet – nii üleval kui all kuhu ka ei vaataks, paistab mõni imeline asum. Hetk, nauding, pelk oma eluga rahulolu on kaasaja inimesele ülim.

Homoliikumise puhul võib sarnaseks etapiks pidada taolise kogukonna üha suurenevat tungi “tulla kapist välja”, ronida tänavale ja nõuda aktseptantsi. Põhjendades seda, et “ühiskond peab neid tunnustama”. Meid paneb see imestama, sest miks peaks oma intiimasju tänaval arutama ja keegi pole ju neile teistmoodi-olijatele ka vikatite ja hangudega kallale läinudki. Ent suuremat enamust neid inimesi motiveeribki haiglane vajadus tähelepanu järgi. Püüda olla erinev isegi seal, kus selleks puudub vajadus.

Mõne aja pärast on kuulda mürina lähenemist ning see hakkab rutiinset teejoomisrituaali mingil teadmatul moel häirima. Ei kuule päris selgelt, mis teised räägivad, ja laud võbeleb kergelt. Realiteet on selline, et igasugu vikerkaarekarnevalid on saanud normaalseks, alternatiivsete (senini normaalsete) moraalistandardite kaitsmist ja välja ütlemist sildistatakse juba tagurlikuks, homofoobiliseks ning paralleelselt on ühiskonnale esitatud uus nõudmistelaine. Süües kasvab isu, ning kui varem olevat peamine põhjus ühiskondliku aktseptantsi otsimine, siis nüüd nõutakse oma ideoloogia toetamist, selle levitamist ning vabadust seda kõigile ja kõikjal peale suruda. Lühidalt ultimaatum, kujundada uus normaalsus enda moodi, teiste huvide ja vaadetega mitte arvestades.

Nüüd on näha, et mäe selga mööda liigub meie poole peatamatult endaga kõike kaasa kiskuv pidurdamatu mass. Maa väriseb tuntavalt ja lauahõbe lendab, ent samal ajal torkab valusalt mällu, et jah, aga seal ülemises asumis oli ju ka veel üks kohvik. Mis neist siis sai, kuidas on võimalik, et neist lihtsalt niiviisi robustselt üle sõideti? Täiesti normaalne kui inimühiskonnale kahjulik ideoloogia kogub propagandamusklit ja hakkab siis kõike olemasolevat enda ümber “paika panema”.

Vanematel pole erilist kaasarääkimisõigust, mida nende lastele “avalikes haridusasutustes” pähe aetakse, kuidas seal esinevad “traumatiseeritud” Noku-Tädid end nende laste peal välja elavad jne. Meedia ning avalik ruum lehkab sooülesest happest, meditsiinisüsteeme suunatakse oma niigi piskut ressurssi nt. soomuutmisoperatsioonide ning “identiteedikriisis vaevlevate noorte” tarbeks ümber jagama. Ka kõige suuremal püüneihalejal peaks juba tähelepanu-“kaif” käes olema, aga ei, ei, sellest ei piisa.

See mass, mida vaid silmapilk tagasi veel kaugusest jälgisin, sõitis meie laudkonnast üle, ma ei tea mis teistest sai, aga ma hingan. Kas ma ka elan? Võib-olla? Kas mind tuleb keegi päästma nagu mõnes seiklusjutus, kus joogilähkriga bernhardiin äkki kuskil lume peal käppadega kraapima ning päästjaid kutsuma hakkab? Saada päästetud, et näha seda väärakat sootsiumi trallimas kõige ilusa varemetel? Väidetavalt tahtsid nad ju pelgalt seda sama, mis meid oletatavalt neist eristas.

Aga see oli vale. Nad paljastavad taaskord oma tõelise pale – nad pole kunagi tegutsenudki selle nimel, et väljuda väeti diskrimineeritud vaeslapse staatusest. Nende iha on juba algusest alates olnud teiste, harmoonilist elu elada suutvate inimeste, kaaskodanike ning nende eluviisi lämmatamine. Neid motiveerib selle hävitamine, mis teistele on püha. Kui mingis faasis halati nt. pidevalt laste ning ka täiskasvanute seksuaalse ahistamise teemal võideldes justkui kellegi teise õiguste eest, siis nüüd võimaldab seadusandlik võim neil endil ise “turutingimustega lapsi hankida” ning klient võib oma „varaga“ teha, mis tahab. Inimene on eraomand. Eraomand on püha.

Niikaua kui ma siin napis õhuaugus varustan oma aju hapnikuga ning mõtlen eksistentsiaalseid mõttekesi, on laviin juba jõudnud järgmisele tasemele ning möllab seal täiel tuuril edasi. Kas ta peatubki? Mis siis veel agendas on – kohe-kohe legaliseeritud suhted alaealistega? Kindlasti. Vähemalt.”

P.S. Pühendatud Šveitsi kodanikele ning palvetades nende kaine mõistuse ning ausameelsuse võidu eest.

Mailis Tulva