Migratsioonil on rahvusriikidele vaid hukutav mõju, mingit kaheldavat kasu võib see anda vaid multikultuursele ühiskonnale.
Kui rääkida näiteks sellest, mida on Eestile andnud 300 000 Nõukogude ajal sisserännanud slaavi migranti, siis mitte keegi ei väida, et nad pole Eestis loonud väärtusi – aga need on mõõdetavad ainult majanduslikult.
Rahvusriiklust ehk eestlaste kui rahvuse säilimist, mille jaoks Eesti Vabariik 1918. aastal loodi, pole mitte ükski migrant tugevdanud. 1940. aastaga võrreldes on eestlased kaotanud suured asualad Ida-Virumaal ja Tallinnas, mis on muutunud venekeelseteks.
On öeldud, et Eestit kui suveräänset riiki on vaja ainult eestlastele, teised kõik saaksid edukalt hakkama ka Venemaa oblasti või europrovintsina. Eesti teevad tõeliseks Eestiks ainult eestlased. Kujutage ette, et eestlased kaoks üleöö – muidugi ehitaks, toodaks ja arendaks venelased ( ja teised migrandid) Eesti-nimelises riigis edasi, aga ilma eestlasteta looks nad Venemaad. Või multikultimaad.
Kui Eestisse tulevad Süüria araablased või Aafrika neegrid, siis võivad nemadki Eesti arengusse oma osa anda, aga nad ei hoia ega arenda eestlaste Eestit. Seda on näha Prantsusmaa ja Suurbritannia suurte moslemikogukondade puhul – see, mis seal on tekkinud, on Araabia, Pakistan, India, Aafrika, aga mitte Inglismaa või Prantsusmaa. Migrandid toovad kaasa oma kodumaa ja arendavad seda, ning mida suuremad on kogukonnad, seda rohkem hakkavad sihtriigid olema migrantide nägu.
Kui vaadata Tallinnas liikuvaid aafriklasi, siis on nad Aafrika Eestis, mitte afroeestlased. Nad ei hooli eestlusest, nad ei vaja seda, nad ei austa meid, nad tulid siia oma elu elama. Mida rohkem neid tuleb, seda rohkem on Eestis Aafrikat ja Mustamäe muutubki tõeliseks Mustaks Mäeks. Kui meid, eestlasi, kord Tallinnas enam pole, ongi see üha rohkem Lagose või Dakari sarnane.
Eesti on Eestiks teinud eestlased, teised kõik on siia tulnud osa saama sellest, mida eestlased on loonud. Ilma meieta ehitavad nad riiki ehk edasi, aga siis juba Venemaaks või Nigeeriaks.