Kaks viimast Eesti presidenti on enne ametist lahkumist suurtesse jamadesse sattunud – Toomas Hendrik Ilvesel tuli välja kodutalu ülalpidamise kinnimaksmine maksumaksjate poolt ning Kersti Kaljulaidi pärispatuks näib kujunevat lömmis praam Tõll.
Eks enamik inimesi paneb kaks ja kaks kokku ning saab neli. President oli praamil, kindlasti sai ta kapteni poolt sooja vastuvõtu osaliseks, riigipeale tutvustati seda ja teist, rooli läks keegi, kel kogemust vähe, või vastupidi, kes tahtis Kaljulaidile muljet avaldada, ja nii see Tõll Eestimaad rammiski. Igal juhul on sellisteks kahtlusteks alust.
Aga kui see nii oligi, siis mõistagi ei hakka ei presidendi kantselei, valitsus, laevafirma, meedia ega keegi muu ju tunnistama: “Nojah, kapten oli presidendiga nii hõivatud, et kontroll jäi pisut lahjaks, tehti väike valearvestus ja nii see kõks tuligi!” Oh ei, Eestis ei tuleks selline ausus ja vastutuse võtmine kõne allagi, nii pole lihtsalt kombeks.
Nii kõlabki ametlik versioon umbes nii: “Presidendi praamilviibimisel ja õnnetusel polnud midagi ühist, see oli täielik juhuste kokkusattumus ning kes teisiti arvab, on pahatahtlik või vandenõuteoreetik!” Kõrge komisjon teeb otsuse, et rike oli täiesti force majeure ning tänu presidendi kohalviibimisele jäi hullem isegi tulemata.
Ainult et see lugu kipub pisut lehkama. Mitmed fotod tunnistavad, et laevameeskond tegi presidendile elu võimalikult mugavaks, oldi hõivatud sellega, et Kaljulaid saaks meeldejääva reisi, ja ilmselt siis muude asjade jaoks jäi vähem aega. Eks tõde selgub kunagi edaspidi – siis kui Kaljulaid ei ole enam president. Nagu Ilvese lahkudes kadusid tabud tema Ärma talu osas, võivad need kukkuda ka Tõllu saagas.
President sai meeldejääva reisi tõesti ja tavapärasest Orissaare seenelisest sai seekord titaaniklik jäämägi Tõllu ees.