Leedu rändekriis annab kasugi – kui sellest õppida osatakse

Leedut ei maksa rändlejate kallaletungi osas kadestada, kuid seekordne rändekriis annab Euroopale olulisi õppetunde ja ehk muudab ka suhtumist.

Esimene positiivne moment seisneb selles, et esmakordselt märgati Lääne-Euroopas, kuidas migrandivool ei olegi „õnnetute“ meeleheitlik „vabaduspüüe“, vaid üks diktaator, kes alles võltsis valimistulemused ja surus maha protestiva rahva, kasutab rändlejaid oma huvides.

Seda ei saa liberaalne Euroopa enam eirata – Türgi ja Erdogani rändesurve puhul tehti ikka head nägu, et Türgi diktaatorit mitte ärritada, kuid Lukašenka ilmselge hübriidsõda Euroopa Liidu vastu ei lase Valgevenest saabujaid enam „õnnetutena“ kujutada. On ju fakt, et Valgevene lausa korraldas migrandivedu Bagdadist Minskisse.

Teine positiivne moment on see, et kui üks suveräänne riik hakkab oma piire jõuga kaitsma, siis nüüd seda Lääne-Euroopas enam lauskriitika alla ei võeta, kuigi igasugused libainimõiguslased räuskavad nüüdki.

Kreeka puhul ei lasknud Brüssel ei Frontexil ega kreeklastel migrante tagasi saata, kuid nüüd on märgatav selle aktsepteerimine, et need siiski piirilt tagasi saadetakse või siis kasutatakse nende vastu füüsilist jõudu.

Kolmandaks on tegu suure tunnustusega Ungarile (mida Euroopa Liit muidugi mingi hinna eest ei tunnista), kes alustas juba viie aasta eest piiride tarastamist ja migrantide jõulist tõrjumist. Ungari tõestas, et see on ainus toimiv variant.

Muidugi ei maksa arvata, et Lääne pseudoliberaalid ja vasakäärmuslased on mõistuse pähe võtnud – ei, nende mahitatav rändesurve kindlasti jätkub, aga Valgevene-Leedu piiril toimuv tõmbab kindlasti kulisside taga toimuval kardina eest ning avab eurooplastel silmad tegelikkuse nägemiseks.