“Kunstikriitiku” arvates kõnnivad rändeteedel ainult inglitiibadega õnnetud tegelased

Tundub, et Leedu otsustavus hübriidsõja tõrjumisel hakkab vasakpoolsetele pinda käima – nii on kultuurikriitik Piret Karro astunud välja “relvitute” kaitseks, pannes rändlejad kõrgemale riikide julgeolekust.

Oleks Piret Karro viibinud 2016. aasta uusaastaööl Kölnis, kus araablased mängisid taharrush gameat ehk naiste rindade ja jalgevahe vägivaldset läbikatsumist, siis ei näeks ta ehk iraaklasi ja afgaane nii õnnetutena, nagu ta neid sõjameheeas tegelasi läbi roosade prillide näeb.

Karro ei näinud ilmselt ka rändlejate sööstu läbi Ungari 2016. aastal, mil nood põlgasid ära ungarlaste poolt Budapesti raudteejaama toodud kraami ja kihutasid prügirada maha jättes Saksamaa ja Merkeli kutse suunas – sellest andis tollal teada seal viibinud reporter Katrin Lust.

Karro süüdistab meedia selles, et too vahendavat ainult toimuva ühte poolt, kuid jätvat tähelepanuta migrantide raske saatuse – tema omakorda ainult migrante näebki. Muide, süüdistus on väga ebaõiglane Ekspress Grupi väljaannete suhtes – nemad küll on rändlejate eestlauljad.

Kunstikriitik ütleb, et kui inimesed tõusevad põgeniketeemal tagajalgadele, siis ongi see põhjus, miks Valgevene niimoodi hübriidsõda peab. Tegelikult just peabki põgenikeuudiste peale ärevusse sattuma – et ei juhtuks nii, nagu Prantsusmaal, kus president Macron võitleb islamiseparatismiga.

Karro ei tundu samuti teadvat, et Rootsi kurikuulus “granaadisõda” sai hoo sisse pärast 2015. aasta, mil riik võttis vastu suure hulga Süüria põgenikke ja koos nendega kolis Põhjamaale ka sealne klannimaffia.

“Eestis kajastatakse praegu Leedu piiril toimuvat üsna ainiti läbi julgeolekuohu raami. /…/ Moskva ja Minski hübriidsõja kardinalid soovivadki, et näeksime põgenikke ohuna,” kirjutab Karro.

Aga nad ongi julgeolekuoht – sellest kirjutab ka kapo aastaraamat. Moskva ja Minsk ei taha mitte, et põgenikke võetaks ohuna, vaid nad saadavad nad kohale, et nende kaudu oht teoks teha. Mitte jutud põgenikest, vaid riiki tormanud mass on oht. Ja kuidas peaks suveräänne riik veel rändesurvet vaatlema, kui mitte läbi julgeolekuohu raami?

“Humanitaarkriisidest rääkivates ajaleheartiklites Eestis tehakse tihti Aafrika ja Lähis-Ida põgenikest ohtu kujutavad kollid. /…/ Me ei kuule põhjustest, mis inimesi nendesse olukordadesse sundinud on, vaid neid raamistatakse üksnes kui ilma näo ja nimeta julgeolekuohtu, justkui piirile tulek ilma viisata oleks nende loos kõige olulisem detail,” kirjutab Karro.

Karrol on jäänud märkamata detail, et Leedu “humanitaarkriisi” taga on Lukašenka otseliin Bagdadist Minskisse ja käeviibe Lääne suunas – minge! Selgus võib olla põgenikes, kes on saabunud Süüriast Türki – nad on sõjapõgenikud, aga kui migrantidele avatakse otseliin ühte riiki, et nad siis soodesse suunata – see ei ole humanitaarkriis. See on põgenike kohaletoomine ja edasisaatmine, et karistada Leedut Valgevene opositsiooni toetamise eest.

Karro käsitleb pikemalt raha, telefonide ja korralike riiete olemasolu migrantidel ja küsib, et kas see on siis näitaja võõraviha üleskütmiseks. Aga üle Vahemere tulevad sajad tuhanded, kes maksavad inimkaubitsejatele üüratuid summasid ja tormavad siis läbi kogu mandri La Manche`i väina äärde, et seal uute summade eest reisi Suurbritanniasse jätkata – ei näi vaene rahvas olevat!

“Oleme relvitud inimesed segi ajanud tankidega,” ütleb Karro. Ei, ei ole. Kui palju inimesi kokku panna ja teise riiki suunata, siis ongi see tank, mis Kreeka Lesbose saarel põletas maha oliivisalud, põhakojad ja oma laagrigi.

“Palun veidi Eesti ajakirjanduselt humaansemat probleemikäsitlust, milles inimestele jäetakse nende eluõigus, mitte ei taandata “illegaalideks”. Nii saame säilitada fookust tegelikul pahategijal, mitte tema etturitel,” lõpetab Karro.

Need inimesed ongi illegaalid, seaduserikkujad. Iraak on piisavalt demokraatlik riik, et seal saaks minna Saksamaa saatkonda ja varjupaika paluda – aga ei, need inimesed sööstavad läbi kümnete riikide, turgutavad inimkaubandust ja rikuvad sadu seadusi. Eluõigusega on paraku nii, et Bagdadis on see rohkem kaitstud kui Vahemere lekkivas paadis.

Piret Karro lugu paneb nentima – vasakliberaalid olidki kuidagi vaikseks jäänud ja hordide edasitungi õigustamise hooletusse jätnud. Nüüd tuli üks “kunstikriitik” ja luges sõnad peale: Lähis-Idast tulevad ainult armastusinglid. Huvitav, miks siis Afganistanis 40 aastat sõditakse?

Lõpetuseks võiks küsida – kui ALDE-Eesti peaks mõned Leedu migrandid oma leivale kutsuma, siis mitu afgaani ja iraaklast austatet Piret Karro oma koju võtab?