Inimõiguste mõiste on devalveeritud, sõnavabadust piiratakse läbi “vihakõne” vastaste seaduste

Inimõiguste kontseptsioon on hakanud teenima neomarksistlike elementidega liberalismi ideoloogilise projekti elluviimist, ütleb  Krakowi Jagielloni ülikooli filosoofiaprofessor Ryszard Legutko.

“Inimõiguste mõiste ei kaitse enam elu ega vabadust, vaid realiseerib liberalismi ideoloogilist ja poliitilist projekti,” hindab Legutko.

Kui tal paluti näiteid tuua, analüüsis ta sõnavabaduse ideed.

“Inimõigused on liberaalne leiutis, mis pidi meid kaitsma. Sõnavabadus tundub väga üllas ja väärikas. Kuid genderistid ja teised neomarksistide käsilased on välja mõelnud kavala lahenduse, milleks on vihakõne. Nii et ilmselt on vabadus olemas, kuid sellel on väga oluline “aga”. Sest mõistet “vihakõne” määratlevad need, kellel on võim, see tähendab liberaalid ja kogu vasakpoolsus,” rõhutab ta.

“Näiteks kui keegi tuleb välja mõne kristlusevastase jumalateotusega, on see sõnavabadus või kunstilise loovuse vabadus. Aga see ei tööta vastupidi, siis on see juba vihakõne. See tapab võimaluse mitte ainult otsuseid langetada, vaid ka teatud küsimusi uurida. Teaduslik uurimisteema homoseksuaalsete partnerluste ja laste adopteerimise sotsiaalsete tagajärgede kohta on teema, mida võib küll uurimistööga hõlmata, kuid igaüks, kes sellise uuringu teeb ja jõuab „ebaõigele” järeldusele, riskib koletu vihaga, sest see levitavat vihkamist ja olevat homofoobne,” lisab professor.

“Seega on meil tegemist groteskse olukorraga, kus valitseb ainult “õige” sõnavabadus. Seetõttu kiidetakse Saksamaad, mis on tegelikult ühe arvamuse ja ühe vaatega riik, sõnavabaduse kuningriigina. Seevastu Poolas, kus on lubatud erinevad väljendusviisid, puudub liberaalide arvates sõnavabadus, sest see vabadus lubab ka “valesti” rääkida. Liberaalid leiavad, et arvamuste mitmekesisus on vihakõne, homofoobia ja seda kõike tuleb piirata,” juhib professor tähelepanu.

Teine sarnane näide on professori sõnul inimõigus elule, mis paljudel juhtudel kaotab osad naiste õigused. Üheski inimõiguste hartas pole naiste õigust abordile, aga Euroopa Liidus on see samastatud inimõigusega, mis on juba tegelike inimõiguste täielik jalge alla tallamine.

Allikas: wPolityce.pl