Maailm ei ole mustvalge. Ka mitte Hindukuši mägedes

Tänane hüsteeria Afganistani ümber on deja vu – alles hiljuti juhtus sama Myanmari riigipöörde järel. Liberaalne Lääs saab oma hüsteeriadoosi kätte ja elu läheb vana rada.

Rahvuskonservatiivse mõttelaadiga inimestele on Taliban vaenlane – ta levitab üht usuhullust ja soovib, et see jõuaks igale poole, ka kristlikusse maailma, ja juurduks seal. Me oleme nii islami leviku kui ka rahvusriike hävitava massimigratsiooni vastu. Ja kui islam raevutseb, siis tehku seda seal, oma kodus.

Afganistanis toimuva ümber on vasakliberaalne Lääs üles puhunud hüsteeria seetõttu, et üks maa jääb vähemaks, kuhu eksportida oma “väärtusi”. Nii jäigi neil nägemata, et sellesse riiki pole pidama jäänud ükski võõrvallutaja – välja löödi nii britid 19. sajandil kui ka Nõukogude Liit ja nüüd NATO, sest isegi meie, Eesti kaitseväelased, olime sealsele rahvale võõrvõim. Afgaanid ei talu võõraid võimutsemas ega ka nende kohapealseid satraape. See tuleks endale kõigepealt selgeks teha.

Kui räige poleks ka Taliban, on tal siiski ühiskonnas toetus – muidu poleks korra võimu kaotanuna kohe pärast võõrvägede lahkumist tagasi riigi etteotsa naasnud. Võib-olla on mängus afgaanide soov pärast 40 aastat taas rahus elama hakata, mis on ilmselgelt võimalik pigem Talibani diktatuuri all kui “demokraatia” tingimustes, kus sõda ei lakanud hetkekski. Sõditud ei ole ju ainult Talibani vastu, vaid ka tuntud sõjapealikud (nagu äsja põgenenud Dostum) omavahel.

Mõned meedias ilmunud videopildid näitavad rahva juubeldamist Kabulis – ju siis pole neidki vähe, kes Afganistani Islami Emiraati tervitavad. Peeti ju Kaljulaidi toetatud presidenti Ashraf Ghanit, keda Eesti riigipea veel mõned kuud tagasi külastas ja kellele Eesti toetust pakkus, läbi ja lõhki korrumpeerunuks, see aga võimaldas Talibanil riik mõne nädala jooksul üle võtta. Nüüd ongi küsimus, miks toetas Kaljulaid Afganistani korrumpeerunud valitsust ja sellele Eesti toetust pakkus.

Kui eurosaadik Sven Mikser ütleb, et Afganistanis taastatakse kord nagunii demokraatia, siis kui seda viiakse Kabuli lennujaama eksportkaubana, siis visatakse ta varem või hiljem uuesti välja. Patuse mõttena võib sellele riigile soovitada hoopiski Vene moodi demokraatiat – isake presidendina, duuma moodi parlament, kus saab nõu anda ja mõnegi seaduse vorpida, vabadused, mis ei lõhu ekstreemsusega ühiskonda, usk, mis on võimu toetaval positsioonil nagu õigeusk Vene riigis. Selline demokraatia ehk jääks seal Talibani-järgselt püsima, kuid mitte liberaalne demokraatia, mis nakatub üha enam neomarksismist.

Me ju näeme siin Eestiski, kuidas klassikaline Lääne demokraatia on viimase kümne aastaga muutunud mingiks õudusunenäoks tänavatele ilmunud geiparaadide, ülikiire soovahetuse, sugude ja rasside mahasalgamise, vaenukõneseaduste ja palju muu laastavaga, millele on antud hellitusnimi “euroopalikud väärtused”. Kui Idamaad neelaks alla sellise demokraatia, nagu see valitses Eestis aastatel 1918-1940, siis kindlasti mitte Reformi- ja Keskerakonna sissetoodud vikerkaarevärvilist ja sooneutraalset pseudodemokraatiat.

Sellist demokraatiat ei saa viia ei Myanmari ega Afganistani, Jeemenisse ega Eritreasse, see sünnitab veelgi hullemad jõletised kui Taliban, Islamiriik või Boko Haram. Teate, mida tähendab selle viimase, Nigeerias sündinud veriseima islamiäärmuslaste organisatsiooni nimi? Kohalikus hausa keeles tähendab see “läänelik õpetus keelatud”. See käib tavalise, lugema ja kirjutama õpetava koolihariduse kohta.

Aga kujutate te ette, mis saaks siis, kui Põhja-Nigeeria koolidesse ilmuks sellised õpikud, nagu on Eestis siil Priidiku lood, kus pullikesel on kaks isa? Sellist raamatut näinud neegervanemad keelustaks igasuguse koolihariduse ja keeraks Boko Haramile kümme korda vinti peale. 2014. aastal, üheaegselt Eesti kooseluseadusega, nõudis Obama-USA ka Nigeerialt sõjalise abi eest Boko Harami vastu võitlemisel geiabielusid lubava seaduse vastuvõtmist.

Liberaalse Lääne sellealane moraalne laostumine tekitab Ida traditsioonilisse ühiskonda viiduna kohe uued Talibanid – enamik islamistlikke organisatsioone deklareerib oma vastuseisu läänelikule massikultuurile, mis on nende silmis kombelõtvusest üle ujutatud. Käperdamisöö 2016. uusaastaööl Kölnis polnud pelgalt massiline seksuaalne ahistamine, see oli araablaste põlgusavaldus Euroopa “hooradele”, taharrush gamea. Euroopa arusaam moraalist on üks, Araabial sootuks teine.

Kõige selle taustal tundub, et parem on lasta Idal oma probleemid ise lahendada, Läänel pole vaja igale poole oma demokraatiat kohe eksportida. Eriti kui see demokraatia muutub üha enam neomarksistide mängumaaks ja perverssuste taimelavaks. Seda ei kannata ka usuäärmuslased välja, kuigi totalitarismis oleks nad marksistidega justkui hingesugulased.

See, mida Ida valgustatumad inimesed tulevad Läände otsima ehk “Vabadus, vendlus, võrdsus” tüüpi demokraatiat Läänes enam naljalt ei leia, seal on nüüd LGBTQ+++++++demokraatia. Seda viimast ei soovi nad ei Euroopas eest leida, veelgi vähem oma kodumaale ekspordituna näha. Sest seal sünnitab ta uusi taliibe ja bokoharamlasi. Kõige parem on, kui Ida püsib Idas ja Lääs oma kristlikus ruumis.