20.08.2021
Tsikliga Saaremaal.
Tänasel taasiseseisvuspäeval on paslik meenutada möödunut ja rääkida nendega, kes tulid okupatsiooniajast ning jõudsid rahvuskonservatiivse maailmavaateni. Autoõpetaja Kalev Kalmus Järvamaalt on EKRE liige alates 2015. aasta märtsist, tema elulugu aga on näide paljude inimeste eluteest.
Kuidas sul huvi poliitika vastu tekkis? Millal tulid mõttele astuda EKRE-sse? Kas oled oma valikuga rahul? Oled ehk ise ka kedagi erakonda kutsunud, kas on tuldud selle mõttega kaasa?
Ütlen ausalt, poliitika varem ei huvitanud mind üldse. Vaatasin, et vahet pole keda valid, nagunii midagi ei muutu.
Huvi tekkis poliitika vastu, siis kui hakati kooseluseadust riigikogus läbi suruma. Ma mõtlesin, et kas mina olen hulluks läinu või on ühiskond hulluks läinud? Mis toimub?
Sattusin ühele arutelule Paides mida korraldas sihtasutus “Pere ja Traditsiooni Kaitseks”. Üritus korraldati ühes väikeses kirikus ja ateistina oli mul üsna raske vaimselt üle selle läve astuda. Kuna teema mind huvitas, siis siiski läksin. Oma esitluse tegid Markus Järvi ja Varro Vooglaid. Kuulan meeste juttu ja mõtlen, mehed räägivad täiesti mõistlikku juttu.
Üritus sai läbi ja ma küsin, et mehed, miks te seda juttu siin väikeses kirikus räägite? Miks te ei esine televiisoris, miks te ei räägi raadios, miks te ei avalda artikleid meie ajalehtedes? Nad vastasid, et nemad esineks ja räägiks, aga neid ei lasta. Nad kirjutavad artikleid, aga neid ei avaldata! Ma mõtlesin, et mis mõttes, meil on ju sõnavabadus!
Edasi ühiskondlike protsesse jälgides selgus, et ega ikka ei ole küll. See, et “president” kirjutab pusa peale “SÕNA ON VABA” , siis ometigi ei ole see nii. Sõna on vaba liberaalidele, konservatiividel topitakse suu nii kinni, kui vähegi saab. Kurb!
Mõtet EKRE-sse astuda kaalusin pikalt, umbes 2 aastat. Lõplikuks tõukeks sai see, kui meedia kaudu hakati Jaak Madisoni “natsiks” tembeldama. Minu arvates Jaak rääkis täiesti mõistlikku juttu. Kui inimene, kes väärtustab ja armastab oma maad, keelt ja kultuuri on meedia arvates “nats”, siis kannan ka mina uhkusega seda tiitlit. Nii saigi avaldus tehtud.
Tore on olnud vaadata meedia pidevat püüet EKRE-t naeruvääristada ja maha tampida. Seda kõike vaadates meenuvad vanad muinasjutud, kus lohel raiud ühe pea maha ja kohe kasvab kolm uut asemele. Nii ka EKRE-ga, meedia tambib, aga oma peaga mõtlevad inimesed järjest tulevad ja liituvad erakonnaga.
Erakonna valikuga olen väga rahul. Kunagi püüti mind meelitada ka sotside ridadesse, sel ajal nad ajasid veel suhteliselt mõistliku juttu, aga see oli muidugi ikka väga ammu, aga ma tundsin, et ma ei olnud veel sisemiselt valmis. EKRE sobib minule aga nagu “rusikas silmaauku”. Kuulan mida Jaak Madison räägib europarlamendis ja süda on rahul. Mees ütleb seda, mida paljud teised eestlased tahaksid öelda!
Otseselt värbamisega ise ma ei ole tegelenud. Ausalt öeldes mulle see vägisi peale ajamine ei meeldi. Oluline, et tekiks inimestel võimalus diskuteerida teatud teemadel ja siis läheb inimesel omal peas see “lambike” põlema. Mõtleb minu moodi, et pagan, see EKRE mees ajab ju täiesti mõistliku juttu, liitun ka nendega.
Mis on kõige ärritavam või ebameeldivam Sinu jaoks praeguses Eesti poliitikas?
Mind häirivad massimigratsioon, homoteerull, vihakõneseaduse ettevalmistamine, Brüsseli diktaat. Häirib, et “juuretasandil” hakatakse asju lammutama. Sünnitunnistusele ei tohi enam kirjutada “ema” või “isa”, vaid „lapsevanem nr. 1″ ja „lapsevanem nr. 2″. Teate, liberaalid, minge ka õige…Euroopa poolt tulev liberaalide poliitika on nii tülgastav, et sellega lihtsalt ei saa leppida!
Kui Sina saaksid valida kellegi Eesti presidendiks, siis kes see oleks?
Ma valiksin Varro Vooglaiu. Minu arvates väga intelligentne, haritud ja hästi argumenteeriv inimene, kellel väärtushinnangud ka paigas. Teisena Mart Helme. Mehel süda õige kohapeal. Vahel on ta lihtsalt natuke liiga tormakas.
Mida Sa tahaks südamele panna oma erakonnakaaslastele, mida aga kogu Eesti rahvale?
Sooviksin, et meil jätkuks ikka usku. Konservatiividel on praegu rasked ajad. Nähes mis toimus Ameerikas president Trumpiga on arvata, et ega liberaalid vahendeid ei vali. Sama ka siin Eestis.
Nägime, kuidas tõmmati EKRE-l vaip alt ära koalitsioonikaaslase Keskerakonna poolt. Tampis seda valitsust opositsioon, meedia ja lõpuks võeti kasutusele juba KAPO! Karm. Kuhu me oleme jõudnud oma demokraatiaga? Maailm on üldse praegu hull paik. Kui varasemalt sõdisid omavahel riigid ja rahvad, siis nüüd ideoloogiad – liberaalid ja konservatiivid. See on nagu vähkkasvaja, mis hävitab rahvaid ja riike seestpoolt.
Erakonnaliikmetele ja meie toetajatele sooviksin külma pead ja pikka meelt. Rääkige inimestega ja püüdke neile selgitada, miks meie riigis asjad on nii, nagu nad praegu just on.
Kurb on see, kui valija ei saa aru, keda või mida ta valib. Näide elust: õppesõidus sattusime vestlema õpilasega valimistest, mis parasjagu olid käimas. Küsisin, et keda siis ka valisid? Tema vastas, et Jürgen Ligi. Mina küsisin, et kas sa siis oled praeguse Eesti eluga rahul? Tema vastab, et kuradile see Eesti! Siin võib nälga surra. Nii nagu kool läbi saab, siis paneb siit Austraaliasse minema. Sellel hetkel oli Reformierakond umbes 15 aastat võimul olnud. Kurb.
Tahan loota, et igasugused värdmonstrumid lõpuks lagunevad. Nii nagu see näiteks juhtus NSVL-ga. Nii kukub kokku ka liberaalide poolt peale surutav värdideoloogia. Kannatust ja ainult kannatust, küll võidab kokkuvõttes siiski inimlikkus ja selge mõistus!“
Neli põlvkonda
Sa oled Järvamaa poiss. Räägi veidi endast ja oma lapsepõlvest.
Kasvasin üles Järvamaal, väikeses kohas nimega Käravete. Ema ja isa töötasid Aravete kolhoosis. Isa oli karjak ja ema töötas noorkarjalaudas. Lapsepõlv oli tore. Sai joosta, rattaga sõita, ujuda, jalgpalli mängida jne…
Mäletan, et umbes 4-5-aastasena tahtsin hommikuti isaga farmi kaasa minna. Minek oli üsna varajane, hommikul umbes kella 6 paiku. Minul klõpsti silmad lahti ja kaasa. Põnev oli ju see, et sai traktoris kõrval istuda. Seal siis ma vaikselt tukkusin. Oleks võinud ju kodus magada, aga kus sa sellega, traktoris ju palju põnevam.
Hiljem 5- 6. klassis hakkasin juba ise vaikselt traktoritega sõitma ja 8. klassis olles võisin juba ise rahulikult kõik vajalikud tööd ära teha. Ilmselt sealt see tehnikapisik sisse tuli ja nüüd eluaeg masinatega töötamine leiva lauale toonud.
Maal sai ju ka sääreväristajaga sõitma hakata, kohe, kui jalad maha ulatama hakkasid; hiljem tulid juba mootorrattad jne. Käravete oli ilus koht. Mõis oli korras, park kenasti niidetud ja ka järves sai ujuda . Ühesõnaga, tore lapsepõlv oli. Eks me seal ise kasvasime, ema ja isa olid jupidevalt tööl. Kui kõht läks tühjaks, siis tuppa sööma ja pärast jälle tagasi õue, mängima.
Sa käisid koolis Nõukogude ajal. Milline oli tollane koolielu ja mida see sulle andis?
Lasteaias ma käinud ei ole. 0–3. klass õppisin Käravete algkoolis, 4–8. klass Amblas põhikoolis ja sealt edasi tuli juba Tihemetsa Sovhoostehnikum. Õppeainetest meeldisid ajalugu, kirjandus, füüsika. Koolis käimise ajal saksa ja vene keele õppimist väga ei nautinud, aga külge jäid need suhteliselt hästi. Ei meeldinud matemaatika ja keemia.
Nii Käravetel, kui ka Amblas olid klassid suhteliselt väikesed ja klassikaaslased toredad. Tihemetsas oli õpilasi palju, nelja kursuse peale üle 500 poisi. Meie grupp alustas 30 õpilasega ja tehnikumi lõpetasid neist 30-st umbes 17 poissi.
Kord oli karm, kui tekkisid õppevõlad, pahandused alkoholiga või muu selline, siis koolist ka välja visati. Tagantjärele mõeldes oli see ka õige. See tekitas õpilastes kohusetunnet ja distsipliini. Mingit “läbi lohistamist” ühelt kursuselt teisele ei olnud. Kui ei saanud hakkama või ei viitsinud õppida, siis järelikult sinu koht polnud seal. Arvan, et tulevases elus aitas see kõvasti kaasa, et elus kenasti hakkama saada.
Keeleõpe tuli väga kasuks. Sel ajal oli meil siin ju veel Nõukogude Liit ja mõtlesin, et mis ma selle saksa keelega ikka peale hakkan, välismaale nagunii ei lasta. Hiljem, siis, kui juba Eesti oli taasiseseisvunud, töötasin rahvusvaheliste vedude autojuhina ja nii vene, kui ka saksa keele oskus kulus marjaks ära.
Õppisin tehnikumis aastatel 1986-1990, see oli aeg, kus toimus Eesti taasiseseisvumine. Pean tunnistama, et kuni selle ajani ma mingist Eesti Vabariigist polnudki midagi kuulnud. Kodus poliitikast eriti ei räägitud. Julgen arvata, et paar põlvkonda veel Vene võimu all ja ilmselt oleks igasugune eestlus hääbunud.
Tuleb tehnikumi ajast meelde huvitav seik. Tunniplaanis oli esimene tund ajalugu ja siis selle järel kohe ühiskonnaõpetus. Ajalootundi andis vana hallipäine naisõpetaja, nimega Muru. Räägib meile siis niimoodi, et tuli võidukas Punaarmee ja vabastas meie väikese Eesti fašistliku Saksamaa käest. Ja põhimõtteliselt nüüd koos ehitame rõõmsalt kommunismi. Igavene õnn on meie õuele saabunud!
Ajaloo tund lõppes, 5 minutit oli vahetund ja siis astus klassi sirge seljaga ühiskonnaõpetuse õpetaja Juhan Post. Ja hakkas rääkima, kuidas Eestisse tungis Punaarmee, tappis ja vägistas. Lõi oma sitase kirsaga uksed maha, röövis ja laamendas. Inimestelt võeti ära kodud ja loomad. Pandi vagunitesse ja saadeti Siberisse surema!
Oot – oot, aga kuhu jäi siis Nõukogude rahvaste õnnelik pere? Vot siis käis noore poisi peast “klõps” läbi! See, mis sulle koolis räägitakse ( võrdluseks sobib tänapäeval ka täna meedia), ei olegi alati puhas kuld. Püüa ikka ise ka natuke oma peaga mõelda, et aru saada, mis tegelikult maailmas toimub.
Sinu suhe spordiga, nooruses ja nüüd? Kas tegeled praegugi mingi spordialaga?
Spordiga on, nagu ta on. Ega seal maal mingeid trenne väga ei olnud. Lapsena sai lihtsalt mängida jalgpalli, talvel hokit. Sõita jalgrattaga, talvel sisuliselt elasid suuskadel. Hea aeg oli, ei olnud arvuteid ega telefone, koguaeg möllasid värskes õhus.
Mingil hetkel tekkis meile kolhoosi poolt väike kardiklubi, aga kahjuks eestvedajal sai suhteliselt ruttu entusiasm otsa ja nii see asi soiku vajus.
Tehnikumis õppides käisin pool aastat maadlemas. Treener saatis minu arvates mind liiga vara võistlustele ja sealt see trennitegemise isu ära kadus. Praegu meeldib vahel jalgrattaga sõita. Hästi mõnus on aga mootorratta seljas. Saad paar tundi ringi sõita, ainult sina ja tsikkel. Kõik mõtted lülitad välja. Tuled tagasi, mõnus tunne on sees, „patareid” jälle laetud. Vahel ikka naisele poolhuumoriga ütlen, et ma nüüd lähen paariks tunniks „teraapiasse”.
Milline oli esimene nö. “päris töökoht”? Kelleks unistasid lapsena saada ja kelleks said tegelikult? Kas mõnel omaaegsel tööalasel unistusel oli määratud ka täituda?
Esimene töökoht oli Aravete kolhoosis, traktoristi amet. Kui 8. klassi lõpus küsiti, et kuhu ma tahaks edasi õppima minna, siis ütlesin, et mul ükskõik, peaasi, et saaks traktoriga sõita. Ise oleksin läinud oma peaga Järva – Jaani kutsekooli, aga õnneks klassijuhtaja soovitas, et mingu ma parem tehnikumi, kuna hinded olid mul päris head. Selle soovituse eest olen klassijuhatajale südamest tänulik, sest sain tehnikumist oluliselt parema hariduse, kui oleks saanud tollel hetkel kutsekoolist.
Kui rääkida unistustest, siis julgen väita, et oma unistuse ma ka täitsin. Mäletan, et umbes 6. klassis pinginaabriga unistasime, et suureks saades hakkame rekkajuhtideks. Suured masinad meeldisid hullupööra ja boonuseks oli tol ajal juhtidel ju see, et sai välismaal käia, millest tavaline nõukogude inimene vaid unistada võis.
See plaan saigi teoks, 7 aastat töötasin Paide firmas “Assotrans” ja käisime põhiliselt Itaalia vahet. 2 aastat töötasin ohtlike vedude peal ettevõttes nimega “Haanpää”, sõidusihtideks põhiliselt Euroopa, Skandinaavia ja Venemaa. Tolleaegseset perioodist on praegugi palju kasu, kuna töötan sõiduõpetajana ja õpilastele soovitusi on anda eelnevast küllaga.
Milliseks kujunes Sinu kokkupuude ajateenistusega?
Sõjaväes ma käinud ei ole. Kõik mu klassivennad, kes läksid õppima kutsekooli, kus õpe kestis 3 aastat, käisid Nõukogude Armees. Minul tehnikum kestis aga 3 aastat ja 10 kuud. Selle kümne kuuga muutus Eestis poliitiline olukord nii palju, et vene kroonu enam minema ei pidanud ja Eesti sõjaväge ka veel ei olnud.
Mäletan, et televiisorist hõigati maha, et poisid kes vanuse poolest peaks kroonu minema, parem, kui ei ööbiks kodus. Sõjakomissariaadist käidi poistel koduukse taga ja viid poisse vägisi vene sõjaväkke. Nii oligi mõnekuine periood, kus sai redutatud sugulaste ja tuttavate juures, et mitte minna vene kroonut teenima.
Minu sõjaväelase karjäär piirneb sõjaväelaagriga, mis toimus Vodja mõisas. See kestis nädala aega ja mulle sai selgeks, et see sõjaväe värk ei ole minule mõeldud. Hiljem paar korda kutsuti kordusõppustele, aga kuna ma töötasin rahvusvahelistel vedudel, siis kunagi ma polnud sellel hetkel kodus. Mingil hetkel tuli üsna kuri kiri, et kui välja ei ilmu, siis panema vangi. Muidugi mind polnud jälle Eestis.
Koju jõudes läksin komissariaati ja ütlesin, et ma niimoodi “nipsust” ei saa kohe tulla, kuna töö on selline spetsiifiline. Nad uurisid veidi mu töö kohta ja siis ütlesid, et kui see mees saab välismaal kõigi nende jamadega hakkama, siis saab sõjas kah! Rohkem kutseid ei tulnud.
Oled pereinimene ja ka vanaisa.
Oma abikaasaga kohtusin õppesõidus. Panen käe südamele, mina olin professionaalne õpetaja ja autokooli ajal tegelesime ainult aktiivse õppetööga. Tema avaldas soovi ka peale autokooli lõppu edasi suhelda ja ma olen talle selle eest ülimalt tänulik. Sattusin kokku väga toreda naisega.
Lapsi on mul 4. Esimesest kooselust on üks tütar, kes nüüd on juba 26-aastane ja tõstis mu aastal 2020 väärikasse vanaisa staatusesse.
Praegu kasvab meie peres 3 last. Üks tütar on 10 ja teine 8 aastat vana. Kui ma arvasin, et elus mind millegagi enam üllatada ei ole võimalik, siis tundub, et ma eksisin. Aastal 2021 sündis meie perre väike poiss!
Kuidas suhtud religiooni? Kuulud sa mõnda kogudusse?
Religiooniga on nüüd niimoodi, et ma ei ole usklik. Ma usun endasse. Rasketel hetkedel toetun oma perele ja lähedastele ning vastupidi. Arvan, et iga inimene vajab mingitel hetkedel tuge ja kui usk aitab elus paremini edasi minna, siis on see ainult positiivne.
Meeldib Sulle reisida? Oled Sa palju reisinud? Kui meil oleks koroonapandeemia likvideeritud, siis kuhu Sa suure tõenäosusega reisiksid ja kuhu kindlasti mitte?
Reisida mulle meeldib. Seoses rahvusvaheliste vedudega sai Euroopa ja Skandinaavia risti-põiki läbi sõidetud. Perega olema teinud Baltikumi tiiru ja üks aasta sai külastatud Poolat. Kui homme oleks võimalik minna, siis eelistaksin pigem endist “idablokki” Euroopas. Kardan, et see tohutu migratsioonilaine on võtnud Lääne-Euroopalt selle „miski”, mis tal enne oli…
Missugused 3-5 raamatut Sa soovitaksid lugemislauale, mis on Sinu meelest väärt, et neid raamatuid võiks kõik inimesed lugeda?
Lugemisega on nii, et kui aega on, siis hea raamat on tõeline maiuspala. Mida soovitada? Vaatan oma raamaturiiulit ja pakuks: 1. Gunnar Pressi “Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas”, 2. Kariina Tšursini ja Margus Sootla “Ühel teljel ümber planeedi” ( yhelteljel.ee – on veel blogi, mida nad pidasid reisil olles), 3. Jaana Malingu “Leok. Tanel Leok”, 4. Margus Pikhofi autobiograafiline romaan “Täie rauaga”, 5. dr. Udo Ulfkotte “Massiimmigratsioon ja seksuaalkuriteod – tuhanded üksikjuhtumid”.
Valdad Sa mingeid võõrkeeli, ja kui, siis mis keeli ja millisel määral?
Koolis sai õpitud nii vene, kui ka saksa keelt. Vene keelega saan kenasti hakkama. Saksa keelt sai rahvusvaheliste vedude aeg üsna palju kasutatud, kuid kardan, et hakkab meelest ära minema. Kahju, et omal ajal saksa keele asemel ei olnud võimalik õppida inglise keelt, see keel hetkel üle maailma kõige rohkem levinud.
Küsitles Andres Krass