30.08.2021
Mullade käes on nüüd maailma arvestatavamad liitiumivarud.
„Nii, nagu veel kuu aega tagasi olid kõik koroonaeksperdid, on nüüd kõik korraga Afganistani eksperdid. Seega lubatagu ebatriviaalne algus – mina ei ole. Ja kui mulle tundub, et oleks väga vaja juhtida keskmisest pisut enam mõtlemis- ja süvenemisvõimelise lugeja tähelepanu mõningatele asjaoludele, mida minu arvates käsitletakse enamasti võimatult valesti, on need küll seotud Afganistaniga, kuid olemuselt üldisemad.
Kõigepealt tasuks teha üks mõtteeksperiment ja asendada kõigis teemat käsitlevates artiklites „Afganistan”, „venelased” ja „ameeriklased” sõnadega „Eesti”, „sakslased” ja „venelased”.
Hakkas midagi hinges liigutama?
Seda küll, situatsioonid pole absoluutselt võrreldavad. Hoopis teine kultuur, Afganistanis elab palju rahvaid, kes kõnelevad erinevaid keeli, ja Euroopa ristisõdade ja Vene imperialistliku okupatsiooni strateegial ja taktikal on vähe ühist viimase 40 aasta sõdadega Afganistanis. Jah, ma olen nimetanud seda seltskonda sisuliselt metslasteks – ja ma jään oma sõnade juurde –, kuid vaatamata kõigele ei tohi unustada, et tegemist on riigiga, kus on juba üle 40 aasta käinud sõda – selle inimesed soovivad üle kõige rahu ja et neid rahule jäetaks.
Hoopis iseasi, kas Taliban seda pakub. Me (antud juhul siis lääne ühiskond) võime siin end piitsutada, et näe, lüüa saime, ent sõda oli seal palju enne ameeriklasi ja mõistkem ka seda, et sellist ussipesa ei saanud päris hästi lubada pärast 9/11 terrorirünnakuid. Küll nad seal taas kaklema lähevad; klannisõda ja viletsus on veel sajandeid nende firmamärk.
Teiselt poolt ei ole paslik ironiseerida ka katsete üle sinna feminismi importida. Jah, võib-olla oleks tasunud alustada leebemalt, näiteks õigusriigist, ja siis hakata servast vihjama, et naised on ka inimesed… Mis aga ei muuda tulemust, et nüüd on seal siiski päris suur hulk inimesi, kes on tsivilisatsiooni maigu suhu saanud. Seostub natuke eelmise punktiga – ega nad heameelega peadelõikamise ja naiste kotispidamise juurde tagasi ei pöördu.
Mis viib punkti juurde, et mis edasi saab? Või teistpidi, kes sellest jamast kõige rohkem kasu saab?
Hiina. Venemaa ka, aga Venemaal on endal muresid küllaga ja selle majanduslik võimsus pole selline, et lubada endale mingeid strateegilisi väljaminekuid. Mõelgem sellele, et möödunud sügisel nad sisuliselt hülgasid oma kauaaegse liitlase Armeenia – ei ole jõudu veel üht sõda kaela võtta.
Afganistanis on rauda, vaske, koobaltit, kulda, hõbedat, plaatina, kroomi, alumiiniumi, uraani ja liitiumi. Eriti irooniline on Lääne praeguse rohejaburdamise kontekstis see viimane – ilma (mõistliku hinnata) liitiumita see eriti hästi ei tööta. 2010. a jooksid ka Postimehest läbi USA hinnangud, et Afganistanis on võib-olla maailma suurimad varud ja see riik võiks olla „uus Saudi-Araabia”… kui vaid kaevandamine kuidagi paigalt võtaks.
Soome, muide, kulutas Afganistanis miljoneid eurosid just maavaradega seonduva õpetamiseks (see projekt külmutati, kui Taliban Kabuli vallutas…) Paraku, nagu ridade vahelt annab lugeda, ei läinud see just hästi. Mõtleme selle üle korraks – tüüpidel on niisiis terve maailma tugi taga, Euroopa õpetab, Ameerikast tuleb tipptehnoloogia… ja – vabandage väljendust – mitte sittagi.
Ei saagi välja tulla, kui, nagu nüüd selgub, saadeti koolitustele mitte need, kes midagi jagasid, vaid kellegi tuttavad, ja kogu sellel värgil ei olnud suuremat mõtet, (Ärileht viitega BBC-le) kuna Taliban tegi kaevandustele katust, 500$ iga kaevandusest lahkuva täislastis veoauto kohta…
Selle koha peal võiks ainult ohata, et hea on ainult see, et ega Hiinal kergem ei saa olema.
Aga see võib olla enesepettus. Nagu ka juba korduvalt öeldud, oleks USA võinud Talibani ka teisiti enda jaoks ohutuks muuta – kasutada eriüksusi ja nii edasi, mitte minna tervet riiki enda kaela peale võtma.
Meil, eestlastel on raske seda mõista, aga esiteks tõesti mindi tsiviliseerima (ilma irooniata – aitama) ja teiseks oleme endiselt ropult, võimatult vaesed, nii et kuidagi ei hooma me ka seda, kui rikas ikkagi on läänemaailm.
Jah, mitte kogu valge maailm. Kõigepealt oli meil olemuslikult ebatõhus plaanimajandus ja meid pigistati kui orje, et hoida üleval sõjalise pariteedi illusiooni. Kaks põlvkonda poliitilise kultuuri puudumist tähendas seejärel seda, et meie rahvas on nii loll, et viimased paarkümmend aastat, kui taasiseseisvumisvaimustus lahtus, on võimul petistepunt, kes valimiskastide sulgudes viskab lubadused prügikasti ja hakkab omadele eeliseid sebima.
Ent praeguse kirjatüki kontekstis on see tähtis vaid niivõrd, et jah, afgaanid, valides Talibani, valivad šariaadi ja vaesuse – ja meie, valides reffi ja keski, valime kah korruptsiooni, ametnike ringkäenduse ja lõppkokkuvõttes vaesuse. Et võib-olla me peaksime neid rohkem mõistma – et jah, jube uhke on hinnata, et nad on seal kusagil 13. sajandis… kui me oleme juba õnnelikult seal üleeelmise sajandi lõpus…
Aga tagasi Hiina juurde – nemad ilmselt ei kavatse tsiviliseerida. Ja kuna neil puuduvad moraalsed piirangud, siis suudavad nad hulga tõhusamalt tagada, et nende kaevandustele katust ei tehta. Selleks ei ole tegelikult palju vaja – tuleb järjekindlalt hävitada kõik, kes üritavad. Ja mõned tegelased preventiivselt. Ja vilistada „kaasnevatele ohvritele” – mis isegi mõjub hästi, sest siis saavad kõik aru, et sind tuleb tõsiselt võtta.
Ja me ei tohi unustada oopiumi. Ja üldse, püüdkem natuke ette kujutada, mis saab Afganistani majandusest, mida on 20 aastat pealevoolavate miljarditega poputatud. Või küsime niipidi – kas Taliban mõtles/mõtleb sellele?
Küllap vähemalt mingi osa neist mõtleb. Siin tasuks taas vihjata, et võib-olla oma pool miljardit aastas said nad „äärmuslike vaadetega” islamiusulistelt üle maailma (peamiselt ilmselt Pakistanist ja Saudi-Araabiast) – saavad arvatavasti edasi, päris põhja nad ei lähe. Hiina võtab kaevandused üle ja rajab uusi – midagi ikka jõuab ka tavalise inimeseni.
Jõuame ringiga tagasi selle juurde, et kas meil (läänemaailmal) oli ja/või on õigust või kohustust sekkuda? Ja sellega seonduv täiesti praktiline küsimus – kas meil on selleks jõudu?
Ma väidan, et lääs nägi praktiliselt, et ükskõik kui hästi sa ka ei mõtleks, ei tule midagi välja, kui sa teed kõike võimatult valesti. Need on tegelikult selle taseme asjad, et juba kolmeaastased taipavad, et ei tasu jätta koera võileiba valvama. Riigi tasemel – kui sa surud naised jõuga islamistlikusse armeesse, siis selge ju, et kasarmusse tekivad ruumid, kus nad meessoost võitluskaaslasi „teenindavad”…
Kokkuvõttes – kogu Afganistani jamast on natuke kasu ainult siis, kui me sellest midagi õpime.“
Ats Miller, kolumnist
