04.09.2016
urmas_espenberg
Rahvustunde tugevnemine paljudes Euroopa riikides näitab, et üleilmastumine ei ole ühesuunaline ja paratamatu protsess, vaid igale jõule mõjub vastujõud.
Üldiselt defineeritakse globalismi kui erinevate globaliseerumisideoloogiate segu. Termini võtsid laiemalt kasutusele Manfred Steger ja Paul James alles 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses.
Paul James defineerib globalismi kui dominantset ideoloogiat, mis pürgib maailmavõimule erinevate ajaloolis-poliitiliste formatsioonide abil. Ta toob näiteks Kreeka impeeriumi, Rooma ja teised vanaaja impeeriumid. Samuti koloniaalimpeeriumid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Paljud uurijad peavad oluliseks teha vahet globalismi erivormidel. Manfred Steger nimetab klassikalist ehk turuglobalismi, juriidilist globalismi ja usulist globalismi, ning kõige hiljutisema vormina džihaadi ehk islamiglobalismi.
Rahvuslusest välja kasvanud globalismi võib nimetada suuršovinistlikuks imperialismiks ja enamik vanu impeeriumeid olid just globalistlikud (neist viimane oli Kolmas Reich, mis, tõsi küll, venitas välja vaid kuus aastat ja põhines peamiselt sõjategevusel). 20. sajand tõi aga esile totaalse globalismi, üleilmastumise, mis on rahvusteülene, ehkki üks või teine riik võib siin mängida ka veduri rolli, ning millel on kaks valdavat vormi: vasak- ja parempoolne globalism
Vasakpoolne ehk marksistlik globalism
See suund on ajaloo jooksul muutnud oma vorme. Idee isaks võib pidada Karl Marxi ja tema majanduslik-poliitiliste formatsioonide vaheldumise ning klassivõitluse teooriat, mille kohaselt viib inimkonna õitsele töölisklass, kes kaotab klassiühiskonna ja ehitab üles üleilmse kommunistliku õnneriigi. Alguses eksisteeris ja arenes marksistlik globalism valdavalt bolševistliku tööliste-talupoegade maailmarevolutsiooni idee elluviimise vormis NSV Liidus (peaideoloogid Vladimir Lenin ja Lev Trotski). See algas 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooniga, jätkus Kominterniga ja kujunes sotsialistlikuks maailmasüsteemiks nn Varssavi lepingu raames.
Humaansest ühiskonnast jäi too globalismi vorm kaugele, sest kollektiivne tootmisvahendite haldus ei toonud kaasa oodatud hüpet tootmises ega inimeste heaolu kasvus. Materiaalsed hüved olid kättesaadavad vaid vähestele, peamiselt parteinomenklatuurile. Viimane usurpeeris võimu ja keelustas isikuvabadused, mis tegid süsteemist globaalse rahvaste vangla ja viletsuse impeeriumi. Allajäämine Läänele võidurelvastumises, majanduse lagunemine, demokraatia puudumine ning rahvaste vabaduspüüdlused viisid süsteemi krahhini. Blokk lagunes NSV Liidu ja Jugoslaavia kokkuvarisemisega 1990. aastate alguses. Kuuba on praegu muutuste teel ja ainus tolle aja jäänuk on veel Põhja-Korea.
Marksistliku globalismi järeltulijaks võib pidada kultuurimarksismi. Sotsiaaldemokraatide loobumine võitlusest kapitali vastu, mis visati välja töölisparteide programmidest 1980ndatel, kujundas vasakpoolsuse uueks lipulaevaks ülemaailmse võitluse muude rõhutud kihtide, nagu homode, naiste, rõhutud rasside ja rahvaste õnne eest ning lõi uue multikultuurse maailmakorra (Frankfurdi koolkond, Herbert Marcuse, tänane sotsialistlik internatsionaal, EL-i riikide vasakjuhid ja nende ideoloogid ), mis pidi viima inimkonna uuele õitsengule. Peamise vaenlasena nähti kodandlikku perekonda, väikekodanlikke algeid inimeste sees, mis ei soodusta inimkonna üleüldist vennastumist ja harmoonia teket. Inimest tuleb ümber kasvatada totaalse sallivuse vaimus ja seda vajadusel sunnivahenditega.
Kuna tegelikult tõstab antud suund globalismist ekslikult püünele asjad, mis ei arvesta turupõhisest kapitalismist tekkivate arengute ja põhilise osa elanikkonna huvidega, liigub kultuurimarksismki ummikusse, seda eeskätt elu realiteete ja püsiväärtusi eirates ning ka konservatiivsemate ideoloogiate surve tõttu. Selle ideoloogia kandjad on kulutanud ära ilmatud eelarved ja riiklikud ressursid ning muutnud paljud Euroopa riigid kaitsevõimetuks ja abituks, seda nii ähvardava Venemaa kui ka pealetungiva islami ees. Oma võimu päästmiseks on nad ennast kokku sobitanud peavoolu ehk nn inimnäolise reguleeritud turukapitalismi ja neoliberalismiga.
Parempoolne ehk klassikaline turuglobalism
Turuglobalism on maailmamajanduse arengul põhinev suund, mis kasvas välja Lääne koloniaalimpeeriumide mudelist ja mille ideoloogiaks on valdavalt neoliberalism. Paljud peavad neid sünonüümideks nagu näiteks Kanada mõtleja John Ralton Saul. Üks turuglobalismi põhiideolooge on aga Francis Fukuyama.
Termin globalism võeti esimest korda laiemalt kasutusele 1940. aastatel USA-s, ajal mil pärast Teist maailmasõda oli Ühendriikidest kujunemas maailma juhtiv jõud, kuna muud riigid olid purustatud ja nende majandused laostatud. Stardiks peetakse Marshalli plaani Euroopa ülesehitamisel, millest hiljem kasvas välja Euroopa Liit. Maailmaturuga liitusid osa Aasia riike nagu Jaapan, Singapur ja hiljem Lõuna-Korea, samuti Kanada ja Austraalia. Ka Ladina-Ameerika on üleilmastumisega majanduslikult seotud, kuid vähem, peamiselt USA kaudu. Väliskorporatsioonid, mis kohalike diktaatorite ajal peremehetsesid, on kaotanud suure osa privileegidest, kuid rahvuslikud rikkused (nt põlismets selva) on jätkuvalt hädaohus.
Kui NSVL kokku kukkus, haarati vastastikusel soovil enda huvisfääri ka endine idablokk. Arvati, et nüüd on selle voolu üleilmne edu kindlustatud, kuid pärast mõningat kosumist õnnestus Venemaal luua Vladimir Putini juhtimisel siiski oma huvidel põhinev alternatiivne globaalne euroasiaatlik blokk SRÜ riikidest. Ukraina oma läänemeelsusega tekitas Venemaa blokki tõsise mõra ja see päädis sõjalise konfliktiga Donbassis. Venemaa üritab kaasata oma mõjusfääri ka kolmanda maailma riike, nagu Hiina, India, Venezuela, Iraan, Süüria, Liibüa jt.
Tooraineterikaste kolmanda maailma riikide pärast on alati käinud võitlus. Neid on kaasatud maailmamajandusse, algselt kolooniatena, hiljem vabade rahvusriikidena. Kuid nüüd on neil olemas ka oma rahvuslikud huvid. Kui varises kokku punase Hiina mudel, haarati ka see riik globaalsesse majandusse, kusjuures Hiina ise on muutunud selle üheks suurimaks veduriks. Samas on Pekingil ka omad rahvuslikud ja geopoliitilised huvid. Hiina püüab haarata oma huvisfääri kolmanda maailma riike nagu Angola ja Mosambiik. Paljudes riikides on Hiina majanduse eelpostid nn hiinalinnad.
India, kes kaitses aastakümneid oma turge, loobus protektsionismist 1990. aastate alguses, liitudes samuti üleilmse majandussüsteemiga. Täna on ligi pool Suurbritannia immigrantidest hindud. Hiiglaslikku India turgu sihivad paljud Lääne korporatsioonid. Nii Hiina, India kui ka Venemaa, kes kõik on võtnud kursi globalismile, püüavad samas säilitada oma erihuvisid, samuti on neis suurriikides jätkuvalt palju probleeme mitmete rahvaste ikestamisega, kes ihkavad vabadust ja iseseisvust. Hiinas ja Venemaal esineb lisaks tõsiseid demokraatia- ja tsensuuriprobleeme.
Pärast Osmani ikke ja Briti-Prantsuse protektsiooni alt vabanemist ning koloniaalsüsteemi kokkuvarisemist, aga peamiselt siis, kui leiti tohutud naftavarud, hakkas omaette süsteemiks muutuma Araabiamaade blokk. Sellel blokil on tihedad sidemed teiste islamiriikidega. Neid liidab ka ühine usk – islam –, mis on antud bloki ideoloogiline nurgakivi. Viimased arengud on viinud osa islamiriike radikaliseerumise radadele. Uue kalifaadi teke Iraagis ja Süürias viitab globaalse džihaadi võimalusele, mille kohaselt vallutaks islam kogu maailma. Mõnel islamiriigil (nt Pakistan) on ka tuumapomm.
Nende erisuste tõttu ei ole siiani kujunenud välja täiesti ühist globaalset maailmamajandust, vaid see on pigem sporaadiline, blokiline või osaline. Mingid osad teevad tihedat koostööd, teised vähem ja mõned üldse mitte (kehtivad pidevad embargod, blokaadid, poliitilised erimeelsused, religioossed tülid).
Turuglobalismi eesotsas on suured rahvusvahelised panga- ja finantskontsernid, samuti transnatsionaalsed ehk hargmaised korporatsioonid nagu Coca-Cola, McDonalds, Sony, Microsoft, Ford, Renault, Peugeot, Toyota, Unilever, Colgate, Pampers, Shell. Samuti riikideülesed organisatsioonid nagu IMF, Maailmapank, Arengupank, WTO, OPEC jt.
Kuigi maailma juhtimisele on ühel või teisel moel pretendeerinud kõik globalistlikud ideoloogiad, on sellega kõige kaugemale jõudnud just turuglobalism. Ilmselt annabki Oxfordi Ameerika sõnaraamat just seepärast globalismi definitsiooniks ülemaailmsete protsesside planeerimise ja juhtimise ning käsitleb riikide valitsusi ja kodanikke kui globaalseid nähtusi.
Rahvusriigid kui segav asjaolu
Rahvusriigid ja rahvused muutuvad selle ideoloogia vaatevinklist aina vähemtähtsaks, isegi segavaks asjaoluks. Turuglobalismi põhiideoloogiaks on neoliberalism, lääne nn põhiväärtused ja nende eksport. Üritatakse juurutada ühiskonnaelu korraldust muutvaid seaduspärasid: rahvusriikide rolli minimeerimist, kõikide rasside ja rahvuste võrdsust ja turupõhist segunemist (seetõttu soositakse pagulust kui uue töö- ja tarbimisjõu allikat), soositakse ka homoseksuaalsust, kõiki teisi isiku- ja valikuvabadusi, sest kõik on tarbijad ja tekitavad juurde aina uusi turge ja tarbijagruppe.
Inimeste eristamine ja teatud vastandumine rahvuse, rassi, usu või seksuaalse sättumuse alusel ei ole turuglobalismile meelepärane. Selle mudeli baasiks on globaalsed turud ja globaalsed elanikud ilma oluliste eripäradeta. Keeleks on valdavalt inglise keel, Euroopas ka saksa ja prantsuse keel.
Pooldajad võrdlevad globaliseerumist inimkonna progressiga, peavad seda paratamatuseks ning heaolu allikaks (Fukuyama). Plussidena märgitakse maailma kui terviku majanduslikku arengut ja üldist heaolu kasvu, kaasa arvatud kaubavahetuse suurt laienemist eri piirkondade ja riikide vahel. Sellele paneb aluse uus kiire transport, aga ka tehnoloogiad ja kommunikatsioonid, sest äri saab nüüd ajada ka interneti teel. Kõik see tegevat maailma võrdsemaks ja paremaks elupaigaks, sest lammutab suletust ja kolklust.
Ent üleilmastumise vastu on olemas palju jõude ja liikumisi, mis teevad selle õnnestumise küsitavaks. Erinevad riigid või riikide blokid, erinevad keeled ja rahvused, erinevad rassid, erinevad tavad, kombed ja kultuurid, erinevad usud (millest osad on võitlevad ja agressiivsed), erinevad rahvuslikud huvid, teatud rahvuste eriline eneseidentiteet (nt juudid, araablased, venelased). Maailmamajanduse arengut takistavad ka kõiksugu konfliktid, sõjad, boikotid, embargod, blokaadid. Mitte ainult väikesed, vaid ka suured rahvused tahavad olla kaardil ja jääda ajalukku rahvustena. Viimane ilmekas näide on Brexit ja Suurbritannia. Kõik see nurjab turuglobalismi väljavaateid.
Üleilmastumisega kaasneb rida negatiivseid protsesse. Globalism lõhub ja lammutab rahvusi ja rahvuskultuure, sest tegu on teatud kultuurilise imperialismiga, kultuurisõjaga, kui soovite. Massikultuur surub peale universaalset ja primitiivset meelelahutust (Hollywoodi filmid, arvutimängud, popmood, popmuusika). Globalism annab hoobi väikestele rahvuskeeltele, suurendab immigratsiooni ja tekitab ühiskonnas plahvatusohtliku rahvuslik-rassilise segu, mis ei pruugi rahulikult koos toimida. Integreerumise asemel toimub getostumine ja tekivad paralleelühiskonnad. Puhkevad konfliktid ja saabub pidev terrorioht. Välistatud pole ka kodusõda.
Globalism pärsib maaelu
Samuti orjastab globalism arengumaade inimesi ja sealset tööjõudu. Kuna elu koondub suurlinnadesse ja konglomeraatidesse, pärsib see elu maal ja soodustab väikeste riikide (nt Eesti, Läti) ning teatud piirkondade kolgastumist, hävitades rahvuslike majanduste arengu. Kolgastunud kohtadest lahkutakse. Nii on Balti riigid kaotanud kümnendiku oma elanikkonnast. Majanduses domineerivad ülemaailmsed ketid, seda nii toitlustuses kui ka hotellinduses, rääkimata muudest sfääridest. Lõputu tarbimine kahjustab loodust. Globalismi turuline vorm dehumaniseerib inimest omal moel. Kuigi sõnades kiidab globalism ettevõtlikust ja initsiatiivi, suureneb tegelikkuses lõhe eliidi ja rahva vahel pidevalt. Probleemiks on hea ja tasuva töö puudus ning kasvavad palgaerinevused. Ühiskonnas on juhtival kohal rikkad inimesed, kellele raha annab ka poliitilise võimu. Ülejäänud on rohkem tarbimisühikud või tööjõud. Neile mõeldakse välja aina uut meelelahutust, digivirtuaalsust ja meelemürke, mis asendavad tarbimisnirvaanat, kui raha napib. Moraal käib alla, sest kõike mõõdetakse tarbimise mõõdupuu järgi. Armastus, seks, suhted – kõik muutub kaubaks.
Dialektiline alternatiiv globalismile on rahvuskonservatism. Nimetagem seda tervemõistuslikuks rahvusluseks, mille vastukaaluks on täielik endassesulgumine à la Põhja-Korea. Globalismi juures tuleks toetada ainult mõningaid aspekte (kaubavahetus, majanduslik ning sõjaline koostöö NATOga).
Rahvusriigid on paindlikumad, nad hoiavad oma keelt ja kultuuri, kaitsevad rahvastikku ja kombeid, turvalisust, loodust jne. Globalism aga lammutab seda kõike ja on kontrollimatu. Kesksed organisatsioonid UNESCO, ÜRO, EN, WHO, ROK ei suuda protsesse detailidena hallata. Globalism ei arvesta rahvuste ja rahvuskultuuridega ega ole seega sobiv ühiskonnamudel paljudele riikidele. Ka Euroopa Liidule sobiks kõige enam vabade ja suveräänsete rahvusriikide mudel.
Praegu soovib Euroopa Liit vastutasuks uute sildade, teede ja hoonete rajamise eest õigust luua rahvusriikides, kaasa arvatud Eestis, multikultuurne, multirassiline, multiusuline ja sooneutraalne lääne suurkorporatsioonidest sõltuv tarbimisühiskond.
Üleilmastumine suurendab immigratsiooni ja paneb liikvele rahvahulgad, mis võivad Lääne tsivilisatsiooni hävitada. Üleilmastumine on kaootiline ja tekitab suhteliselt nõrga ja kontrollimatu ebaturvalise ühiskonnamudeli. Rahvuslus seevastu annab ühiskonnale vajaliku stabiilse korra ja raamistiku asjade toimimiseks, muutes seega maailma paremaks, elamisväärsemaks ja arusaadavamaks kohaks. Üleilmastumine ei hooli keskkonnast ja loodusest, inimestest, indiviididest, rahvustest, perekonnast.
Rahvused kui maailma immuunsüsteem
Iga rahvas peaks säilitama õiguse valida endale ise sobiv poliitiline kord ja ideoloogia, ega tohiks sekkuda ka teiste valikutesse. Sellega lõppeks nii „demokraatia eksport“ kui islamiusu ja -tavade vasturünnakud maakera sellel poolel, kus on harjutud lääneliku elukorraldusega.
Rahvused on maailma arengut kontrolliv ja korrastav mehhanism, kaitse- ja immuunsüsteem, mis säilitab maailma kultuurilis-keelelise rikkuse ka tulevastele tsivilisatsioonidele. Me ei taha elada sellisel planeedil, mis on kaetud ühetaolise, sooneutraalse, multirassilise ja multikultuurse biomassiga. Tulnukate ees oleks piinlik, vaevalt et nemadki on kõik ühesugused rohelised mehikesed, nagu armastatakse mõelda.
Viimaste aastate sündmused näitavad, et rahvuslus ei kao globalistide meelehärmiks kusagile, pigem hoopis tugevneb. Seda tõestab rahvuslike erakondade populaarsuse kasv Euroopa riikides, aga ka USA-s (Donald Trump). Vastuolu rahvusluse ja globalismi vahel kujunebki ilmselt 21. sajandi poliitilise ideoloogia peamiseks paradigmaks. Just nende vastandite dialektilises väärtuskonfliktis kujuneb maailma edasine ajalugu.