“Liberaaldemokraatlik süsteem” on kaitseasendis, sest see on suurele osale maailmast vastuvõetamatu

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse Eesti välispoliitika Instituudi vanemteadur James Sherr räägib “Välisilmale” antud intervjuus sellest, et liberaaldemokraatlik (mitte lihtsalt demokraatlik) süsteem on kaitsepositsioonil. Sherri paljud seisukohad on omased Lääne-Euroopa kasvatusega teadurile, aga selles on ka olulisi ivasid.

Määratlus “liberaaldemokraatlik süsteem” on tegelikult hea – see tähendab, et jutt ei käi enam inimeste põhilistest vabadustest ehk liberalismi aluspõhimõttest “Vabadus, vendlus võrdsus”, vaid neomarksismi poolt nakatatud libademokraatiast, mille alla mahuvad homoagenda, sooneutraalsus, soovahetus ja paljud muud sellised “vabadused”, mis enamikus traditsioonilistes ühiskondades on vastuvõetamatud. Tasub vaid meelde tuletada “kadunud” Afganistani, kus USA saatkonnal lehvis lõpuni vikerkaarelipp.

“Liberaaldemokraatlik süsteem” saabki ainult kaitseasendis olla, sest ta ei sobi mitte kellelegi peale Lääne, ja sealgi vaid kohtades nagu USA-Kanada ja Lääne-Euroopa, kus seda on juurutatud 1960. aastate seks- ja muudest marksistliku taustaga “revolutsioonidest” saati. Sherr toob ära teised maailma regioonid ja selgitab nende arengutausta, mis ei sobi kuidagi liberalismi ekspordiks.

Teadur ütleb, et “läänelikud väärtused” ei tähenda näiteks hiinlastele mitte kui midagi nende ajaloolises ja kultuurilises kontekstis. Hiina on aastasadu olnud lõhestatud ja nõrk maa, mida mõjutasid teised riigid – nüüd on Hiina maailmariik, stabiilne, jõukas ja ise esikohale pürgiv. Miks peaksid hiinlased väärtustama läänelikku süsteemi, mis vaevleb ise oma hädades? Sama väidab Sherr ka Venemaa kohta – kuigi seal on demokraatia puudus, ei morjenda see keskmist venelast kuidagi, sest tal on vanade aegadega võrreldes tohutult rohkem nii liikumis- kui majanduslikke vabadusi.

Sherr ütleb lisaks, et mõistagi ei meeldi paljudele ei Venemaa, Hiina ega paljud teisedki autokraatsed riigid, aga maailma mastaapides need asjad töötavad, hiinlased ja venelased on paljudele lihtsalt vajalik väljund. Eraldi aga selgitab teadu praegu Euroopa Liidus toimuvat – endise sotsialismimaade Poola, Ungari ja veel mõnede maade arvates peaks Euroopa Liit tähendama omariikluse mõtte taastamist, rahvuse ja iseseisva riigi taasloomist, mida Nõukogude Liidu ja Venemaa impeeriumid proovisid maha suruda. EL-i Lääne-Euroopa osa selliseid pürgimusi ei toeta, tema on pigem ise integreeruv ja impeeriumi loov, mis tekitab  suuri tülisid Brüsseli ning Budapesti ja Varssavi vahel.

Kui reporter küsib Sherrilt: “Mida saavad demokraatlikud riigid teha, ja piisavalt targasti, et näidata, et nad on õigel poolel ning autokraatlikud süsteemid on tupiktee?”, vastab too: “Mul on kaks retoorilist vastuküsimust. Esiteks, kas peame seda tegema? Teiseks, kas me saame seda endale lubada? Oleme positsioonis, kus peame tegema ja keskenduma, kuidas kaitsta oma väärtuste ja poliitilise korra terviklikkust seal, kus need juba olemas on.”

Tegelikult ongi “liberaaldemokraatlikku süsteemi” raske kaitsta isegi Läänes, kus ta mandub üha enam neomarksismi varju, see aga on ise äärmiselt totalitaarne ja ebademokraatlik.

Refereeritud osaliselt ERR-ist