Vikerkaareroheline lillelaps Johanna Maria Tõugu ütleb EPL-is: “Kaja ja Jüri ei ole abieluvõrdsuseks valmis, aga Eesti ühiskond on. Koalitsioon vaadaku peeglisse”. Tegelikkus on vähemalt esimese lause osas vastupidine.
Kaja Kallas ja Jüri Ratas on mõlemad veendunud kooseluseaduse pooldajad, sest see tähendab ka lojaalsusvannet Brüsselile ning ohtralt euroraha – Ungari ja Poola üritavad homoagendat ohjata, ja neid ähvardatakse taasterahastust ilma jätta.
Koalitsioon ei pea peeglisse vaatama, sealt vaatab ikka LGBT vastu – neil on lihtsalt käed lühikesed. 2014. aastal võeti kooseluseadus vastu häältega 40:38, mis on väga napp tulemus, ning rakendusaktide jaoks jäi ja jääb võhma väheks.
Kas Tõugu arvab, et rakendusaktid oleks endiselt vastu võtmata, kui vasakliberaalsel leeril vaid jõudu jätkuks? Seda pole lõpule viidud, sest see kamp kardab läbikukkumist hääletusel. Kui nad kord hääled kokku saavad, siis üritavad jälle.
Tõugu väidab, et ühiskond olevat mingiks abieluvõrdsuseks valmis. Ei, ühiskond ei taha seda. Tahab poliitiline eliit koos LGBT aktiiviga, ühed eurolojaalsuse märgiks, teised võimu nimel.
Homoseksualismile tulid head ajad 1960. aasta seks- ja muude vasakrevolutsioonidega ning nüüd tungib LGBT hoogsalt peale, sest kogu Läänes on võimul just hipiaegadel esilekerkinud vasakpoolsed, sageli lastetud poliitikud, kes võimalusel laseks vabaks ka zoo-, nekro- ja muud -fiiliad seksielus. Neil on piisavalt võimu, et homoagenda toetamine kohustuslikuks teha. Vaevalt, et Eesti tulevane president Alar Karis vanema mehena mõtleb, et võinuks naise asemel mehega ühte heita, aga kohustusliku kummarduse homoseksualismi poole tegi ikka ära.
LGBT ei tähenda kõiki geisid – paljud neist leiavad, et toretsevad ja ülevõlli paraadid koos liiga agressiivse homoagendaga teevad geimaailmale pigem kahju. Ka kõik need heterodest homolembelised poliitikud ei ole kapigeid – nad lihtsalt käivad kaasas väljakujunenud totalitaristliku situatsiooniga, kus ulguda tuleb koos huntidega.
2014. aasta kevadel ja suvel pandi paika USA sõjaline kohalolek Eesti. Obama-Bideni tandemi juhitud USA nõudis tõenäoliselt selle eest kooseluseadust, mille Reformierakonna valitsus ka läbi surus. Just samal ajal oli jutuks ka USA abi Nigeeriale võitluses Boko Harami vastu ja selleltki riigilt nõuti homoseadust.
Seega on Tõugu jutt “valmis ühiskonnast” selge jama – tegelikult ei huvitaks ühiskonda homod üldse, kui poleks nii rahvusvahelist kui ka geiagenda enda survet nende tunnustamiseks, ja selle agressiivsuse tõttu on ühed inimesed astunud geiideoloogia vastu, teised aga eelistavad kodurahu huvides või rahastuse saamiseks üldise homolembusega kaasa minna.
Tõugu jutus on veel tähelepanuväärseid rumalusi. Nii kirjutab ta: “Kõik suuremad ja väiksemad sammud ajaloos, millega on inimõigusi laiendatud ja kinnistatud, tunduvad tagantjärele iseenesestmõistetavad ja ainuõiged. Näiteks orjanduse kaotamine, naistele valimisõiguse andmine, miinimumpalga ja töötingimuste nõuete kehtestamine näivad nii loomulikud, et on keeruline aduda tollast vastuseisu nendele “progressiivsetele” liikumistele.”
Miinimumpalk on õiglane, aga ei ole inimõigus – nii leiab Tõugu varsti, et ka nina löristamine ja nokkimine on seda. Orjanduse kaotamist ei saa samuti kuidagi võrrelda ühe viljatu seksuaalsuunitluse kapist väljumisega. Naiste valimisõigusega on paraku nii, et ka mehed (kõik viimseni, mitte eliit) said selle vaid veidi enne naisi.
“Paljud LGBT+ inimesed tunnevad end alaväärsena,” väidab Tõugu. Vähemalt Tallinna linnavalitsusele saadetud nõudmiste järgi tunnevad nad ennast küll tugevasti jalgel olevatena.
Lillelaps paneb rappa ka maailma kirjeldamisega: “Kui jätta kõrvale mõned koletud tagasilöögid, näiteks maailmasõdade ajal ja järel toimunud jõledused, Türgi, Ungari, Venezuela ja veel mõnede riikide langus autoritaarsusesse ning rohingade ja uiguuride vastu suunatud etniline puhastus, on üldine muster ja suundumus olnud pigem inimõiguste laiendamine ja rõhutute vabanemine.”
Mis ühist on rahvuslikku keskkonda ja kristlikku ruumi kaitsval Ungaril marksistlik-sotsialistliku Venetsueelaga? Ilmselt ei suutnud “lumehelbeke” ühtegi muud “jõledust” leida, peale nende, mida on kuulnud ideoloogilisest ajakirjandusest.
“Kaja ja Jüri ei ole valmis. Aga Eesti ühiskond on. /…/ Seda näitas muuhulgas Roheliste algatatud abieluvõrdsuse petitsioon, mis kogus rekordilised 35 805 allkirja,” väidab Tõugu. Usu, lillelapseke, Kaja ja Jüri teeksid selle päevapealt ära, aga ühiskond ei taha. Umbes 36 000 allkirja – noh, rohelised, sotsid, Eesti 200, kõigieestlased, LGBT, radikaalfeministid, portsuke kesikuid ja teine reformiide, ja selle allkirjahunniku saab ka ühiskonnata kätte.
Rohelised saaksid “riigieelarvest toetust saavaks erakonnaks” küll, kui nad tegeleksid keskkonnakaitsega, mitte aga viljatu homoseksualismi propageerimisega, mis pole kuidagi Looduse kestvuse osa.