30.09.2021
Lollitamine jätkub.
President käib välismaal rohepöörde üle arutlemas, valitsuse ministrid räägivad tähtsalt kliimameetmetest, Riigikogu saadikud korraldavad kõnekoosolekuid, noored teevad kliima nimel poppi – selline näeb reaalsuses välja mõne aja eest valla päästetud kliimahüsteeria.
Kliimavõitlus pole Eesti teema, see on mujalt sisse veetud – keegi ei paanitsenud, enne kui üks autismispektri häirega Rootsi koolitüdruk paanikanuppu vajutama pandi. Nüüd on iga kodaniku ja eriti poliitiku kohus kliima pärast muretseda, selle nimel suuri sõnu teha ja mõttetuid kampaaniaid alustada. Kõik saavad ennast ühtäkki tähtsana tunda, päästame ju maailma.
Keskkonnaga on asjad hullud, seda näeme me iga päev kasvõi põõsaste all vedelevatest koroonamaskidest, seetõttu on inimesi väga kerge paanikasse ajada. Aga probleemid ei seisne CO-s, vaid lagastamises. Meie, eestlased, siiski sorteerime prügi, samas kui saade “Kaks kanget Indias” näitas, kuidas sealsed rannad prügi alla kadunud on.
Greta Thunbergi hüsteeriat võimendati võimsalt, kuid esimene tagasilöök tuli Davosi majandusfoorumilt, kus radikaalsed meetmed jäid kinnitamata, mis andis Thunbergile põhjust vihanooli loopida. Kui aga jälgida seda, mis juttu ajavad meie ministrid ja riigikogulased, siis rohepöörde ülistamine käib endiselt mõõdutundetult, aga sisse on juba siginenud väikesed ülestunnistused, et fossiilsetel kütustel põhinevale energeetikale pole veel mõistlikke ja toimivaid alternatiive ning sulgemistega ei maksa kiirustada. Võib kindel olla, et kui hüsteeria üle läheb, jääb aega ka silmade avamiseks.
Hävitava hinnangu rohepöördele andis ERR-i ajakirjanik Indrek Kiisler, kes meenutas, et Euroopat teaduse ja tehnika arengus maailma liidriks viima pidanud Lissaboni lepe hääbus olematusse ja arengud toimusid sellest kampaaniast mööda. Täpselt sama toimub ilmselt ka rohepöördega, mis 10-15 aasta pärast tunnistatakse ilmselt ülepingutatuks ja läbikukkunuks, keegi saab põgusa süüdistuse maailma majanduste põhjalaskmises ja ongi kõik.
Seniks aga lõikavad kõik hüsteeriast kasu. Poliitikud saavad suuri sõnu tehes näidata, kui asjalikud ja töökad nad on ja kuidas nad maailma pärast muretsevad. Ülikalliste kliimameetmete süüks saab ajada oma ebaõnnestumised valitsemises – no ei jätkunud raha vaestele, CO peksmine neelas kõik ressursid.
Ilmselt aga varjatakse kliimahüsteeria taha paljud muud protsessid, näiteks massimigratsiooni, ja kui praegu kliimavõitlusega seotud Lääne valdavalt ateistlikud noored kord ärkavad, selgub, et Maa püsib endiselt, aga Lääne linnad on täis paduusklikke moslemeid, kes on oma tugeva ja väga tõsise religiooniga läänemaailma üle võtnud ning habemed ja burkad kohustuslikuks teinud.