Kirjanik Viivi Luik: “Lihtsam on olla „salliv” kui asjasse süveneda”

Kirjanik Viivi Luik, kes on nimetanud sallivust ükskõiksuseks ja selle eest kõvasti nahutada saanud, rääkis Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ta on jäänud selle arusaama juurde.

„Olen selles endiselt veendunud, et see, mida me tänapäeval sallivuse nime all tunneme, on tegelikult mugavus ja ükskõiksus. Äärmisel juhul neutraalsus. Lihtsam on olla „salliv” kui asjasse süveneda. Üks näide. Kui mõni aasta tagasi saabus Euroopasse Lähis-Idast hulkade kaupa „saatjateta vaeslapsi”, siis oli „sallivus” nii suur, et asja sisusse süvenemine ei tulnud kõne allagi. Hiljem selgus, et tegemist oli „vuntsidega vaeslastega”, see tähendab parimas võitlusvormis 16–25-aastaste noorte meestega, kelle dokumendid olid „kaduma läinud”. Nemad või pigem nende teelesaatjad arvestasidki Euroopas lokkava „sallivusega”, mis ei luba „vaeste orbude” probleemi põhjalikult süveneda.

Küsimusele, kuidas saab Eesti aidata inimesi Afganistanis, Süürias, Valgevenes, vastas Viivi Luik nii: „Need on Eestist palju suurema rahvaarvuga riigid. Eestisse need hädalised ära ei mahu. See pole lahendus. Me näeme iga päev kodutuid, aga neid pole võimalik omale koju tuua, sest siis ei ole lõppkokkuvõttes enam kellelgi kodu. Tekib küsimus, miks need rahvad on lasknud oma maad muutuda põrguteks. Seesama võib juhtuda igal pool, kus rahvas sel juhtuda laseb ja halbu valikuid teeb. Mida võiks meenutada ka Eestis iga kord enne valimisi. Siin tuleb meelde lihtne nõuanne, mida on jagatud reisijatele laevadel ja lennukitel: kõigepealt pange iseendale päästevest selga, alles seejärel on teil võimalik teisi aidata.“

Veel rääkis ta sookvootidest: „Sookvoodid on omamoodi kuriositeet. Heaoluühiskondades sündinud eluvõõras lastemäng. Kedagi ei tee tema sugu targemaks ega rumalamaks, andekamaks ega andetumaks. Kogu see sekeldamine sookvootide ümber meenutab küllaltki palju Hiinat ja Nõukogude Liitu, kus paremate töökohtade ja õppimisvõimaluste saamiseks luges sotsiaalne päritolu. Kui tõestasid, et oled pärit töölisklassi hulgast, said ülikooli sisse. Mõni teine, kellel oli ebasoovitav sotsiaalne taust, kuid kes oli tunduvalt andekam, kompetentsem, töökam, jäeti kõrvale. Seesama toimus Natsi-Saksas, kuid tõupuhtuse, rassi põhjal. Niisugused mängud on ühiskonnale alati ohtlikud. Õnneks on tänapäevalgi erialasid, kus loeb kompetentsus, mitte sugu.“

Luik rääkis, et alates 2001. aasta 11. septembrist hakkas maailm kiiresti muutuma Orwelli maailma taoliseks. Kontrolli, pealekaebuste, hirmu ja viha maailmaks. Koroonaviirus on seda tendentsi süvendanud.

Ta räägib, kuidas inimesed muutuvad aina rumalamaks ja lapsed ei arene enam endises tempos.

„Rumalal inimesel võib olla mitu diplomit, tal võib olla doktorikraad, kuid puudub see haritus, mida kutsutakse ka hingehariduseks. Puudub avaram vaade maailmale, põhjuste ja tagajärgede tajumine, seoste märkamine. Puudub ka kaastunne kõige elava vastu. Puudub ka julgus sigadusi mitte kaasa teha, kui teised ümberringi teevad. Sellised inimesed on alati hirmu ja omakasu pärast valmis tervet maailma hukutama,“ rääkis Luik.

Ta lisas, et Ega Eesti poliitika erine praegu kuigi palju muude riikide poliitikast: „Üks ja seesama peataolek, hirm tõele silma vaadata, hirm faktide ilustamine ehk valetamine lõpetada.“