Mikrobioloog ja viroloog selgitab riske Covidi-vastases võitluses

Saksamaal elav Tai päritolu arst, mikrobioloog ja viroloog Sucharit Bhakdi on avaldanud mitmeid videoid ja muid materjale, milles selgitab Covid-19 vastaste vaktsiinidega kaasnevaid võimalikke riske. Kõik suured sotsiaalmeediakanalid on tema videod keelustanud, ühtlasi on ta tembeldatud n-ö valeinfo levitajaks. Freeworldnews.tv avaldas aga video, milles dr Bhakdi selgitab, kuidas vaktsiinid panevad inimese immuunsüsteemi ründama vererakke.

Meid on pandud uskuma, et SARS-CoV-2 viirus on nii uus, et meie immuunsüsteem ei oska seda tuvastada, mistõttu ei hakka keha vajaduse ilmnedes piisava kiirusega antikehi tootma. Seetõttu on vaja vaktsineerida. Viimastel nädalatel on aga ilmunud mitu teaduslikku uurimust, mis näitavad, et see narratiiv ei ole tõene. Uurimustest nähtub, et SARS-CoV-2 viirus ja selle tüved ei erinegi nii väga palju varasematest koroonaviirustest ega ole meie immuunsüsteemile sugugi täiesti võõrad.

Joonise abil selgitab dr Bhakdi immuunsüsteemi üldist toimimist. Uue sissetungija puhul hakkab immuunsüsteem tootma muu hulgas antikehasid. Sõltuvalt sellest, kas organism on varasemalt viirusega kokku puutunud, reageerib immuunsüsteem kas aeglaselt või kiiremini. Kui organism viirust ei tunne, on antikehade tekkimine aeglane, selleks kulub umbes neli nädalat. Kui aga viirus on organismile juba tuttav, siis toodab immuunsüsteem antikehasid kiiresti, paarist päevast kümne päevani.

Antikehadel on põhimõtteliselt kaks eesmärki. Vastava olukorra tekkides peavad antikehad takistama viiruse sisenemist rakku. Juhul kui viirus siiski rakku satub, asuvad tegevusse lümfotsüüdid, ning nende ülesandeks on rakk hävitada. Kui rakk on hävitatud, siis viiruse tootmine lõpeb ja inimene paraneb.

Juhul kui antikehad peavad hakkama tegutsema bakterite või seenhaiguste vastu, seonduvad nad bakterite külge ja käivitub teistsugune antikehade rünnak ehk leukotsüütide aktiveerimine. Leukotsüüdid ehk valgelibled liiguvad meie kehas koos mitmete kehavedelikega ringi ning nende ülesandeks on süüa ehk hävitada kõik, mis tundub organismile ohtlik. Nad söövad ära ohtlikud bakterid ja kaitsevad nii inimest.

Seega on immuunsüsteemil põhimõtteliselt kaks suurt osa – üheks on lümfotsüüdid, mis tegelevad viiruste ja viirusega nakatunud rakkude hävitamisega, teiseks on leukotsüüdid, mis tegelevad bakterite hävitamisega. Mõlemad on surmavalt tõhusad, nad hoolitsevad selle eest, et kõik organismi jõudnud viirused ja bakterid saaksid hävitatud.

Küsimus on nüüd selles, kas meie immuunsüsteem on tõesti SARS-CoV-2 viiruse osas täiesti pime? Vastuse saamiseks tuleb süstida kehasse viirust ning jälgida, kui pikalt vajab organism antikehade tootmiseks aega. Viimastel nädalatel on kolm sõltumatut Ameerika uurimisrühma avaldanud oma sellesuunaliste uurimuste tulemused. Tulemuste puhul on oluline teada, kas antikehad tekkisid kiiresti või aeglaselt.

Ameerika teadlased mõõtsid inimeste veres olevate antikehade taset iga päev pärast nakatumist. Vaktsineerimist toetavad inimesed ütlevad kindlasti, et loomulikult oli tegu aeglase antikehade tekkimisega, kuna viirusega ei oldud varem kokku puututud. Tegelik tulemus oli aga täpselt vastupidine. Kõik uurimisrühmad said tulemuseks, et kõigil vaktsineeritutel tekkisid antikehad kiiresti, vaid paari päeva jooksul. Mis tõestab selgelt, et kehale on viirus tuttav, immuunsüsteem tundis selle ära.

Erinevus kooronaviiruste ja influentsaviiruste [gripiviirused] vahel on see, et influentsaviirus suudab oma kuju täielikult muuta, nii et varasemalt tekkinud antikeha ei ühti selle uue vormiga enam korralikult. Koroonaviirus midagi niisugust teha ei suuda – ta muudab kuju vaid veidi, millest aga ei piisa immuunsüsteemi n-ö ülekavaldamiseks. See kehtib kõigi tüvede kohta.

Immuunsüsteem asub tegutsema alles siis, kui selleks tekkib tõesti vajadus. Veel üks teadusartikkel, seekord Taanist, kinnitab, et kõik SARS-CoV-2 viirused käituvad ühtemoodi, mis tähendab, et kõigi viiruse läbipõdenute (ka asümptomaatiliste) puhul võib küll viirus siseneda kurku, seal veidi paljuneda, kuid üsna peagi visatakse ta organismist välja. Immuunsüsteem reageerib ja toodab ühtlasi ka pikaajalisi antikehasid. Mis omakorda tähendab, et karjaimmuunsus on juba saavutatud. See on peidus meie kehas ja seda on võimalik aktiveerida iga hetk, mil see vajalikuks osutub.

Viirus siseneb kehasse alati suu ja nina kaudu ning selle paljunemiseks kulub mitmeid päevi. Ohtlikuks muutub viirus alles siis, kui satub inimese kopsudesse. Ent taanlaste uurimus näitab, et enam kui 99% inimestest on juba vajalikud antikehad viiruse vastu olemas.

Eelpool mainitud uurimused näitavad selgelt, et võime jätta pandeemiahirmu seljataha. Ühtlasi võib öelda, et vaktsineerimine ei ole mitte ainult ebavajalik, vaid et olukorras, kus vaktsiinid võivad mingilgi moel või ükskõik mis põhjusel osutuda ohtlikuks, tuleb vaktsineerimine lõpetada. See ei too endaga kaasa mingit kasu ja juhul kui vaktsineerimine tekitab ainult riske, on arstide ja poliitikute ülesanne see peatada.

Nimetatud uurimustööd viitavad, et teise vaktsiindoosi järel jätkus vaktsineeritutel antikehade kiire kasv – mis iseenesest ongi loogiline. Kuid vaktsiiniga inimesse organismi süstitud geenid sattuvad vereringesse ja nüüdseks on täiesti kindel, et need geenid tungivad veresoonte seinu katvatesse rakkudesse. Veresoonte seinu vooderdavad rakud hakkavad tootma ogavalke, mis sattuvad rakupinnalt vereringesse. Lümfotsüüdid tunnevad need rakud ära ja kuna lümfotsüüdid on antud meile looduse poolt kaasa selleks, et nad hävitaksid viiruse valke, siis hakkavad lümfotsüüdid ründama veresoonte seinu.

Tegemist on esimese sammuga verekämpude moodustumiseks. See oht on olemas juba esimese vaktsiinisüsti järel, kuid esimeste päevade jooksul antikehad alles tekkivad. Mõne aja pärast on antikehasid aga väga palju, igal pool veres, ja kui nüüd teha teine süst, mis saadab ogavalgu vereringesse, siis on see väga ohtlik. Lisaks lümfotsüütidele asuvad nüüd rünnakule ka leukotsüüdid, kuna peavad ogasid tootvaid rakke bakteriteks. Nii üritavad nad veresoonte seinu n-ö ära süüa.

Sellist immuunsüsteemi kahepoolset rünnakut ei ole varem nähtud; n-ö segainfektsioonide (viirus ja bakter) kohta meil teadmised puuduvad. Seega on vaktsiinidega tekitatud täiesti ainulaadne olukord ja selle tagajärgi ei osata esialgu veel ette näha. Kuid meile avanev pilt on väga hirmutav ja inimesed peaksid loobuma teisest vaktsiinidoosist. Sest mitte ainult teine süst, vaid iga järgmine süst on eluohtlik. Seda kinnitavad hiljuti ilmunud ja eelpool mainitud uurimustööd.“

Allikas: tv.gab.com