06.10.2021
Ants Frosch
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Otepää vallavanemakandidaat on endine diplomaat ja Eesti välisluure rajaja Ants Frosch, kes on maailmas palju rännanuna rajanud nüüdseks perega mõnusa kodu Pühajärve äärde. Intervjuus ajalehele Konservatiivide Vaba Sõna räägib ta oma pikaaegsest tööst Eesti riigi teenistuses ning selgitab, miks ta kandideerib rahvuskonservatiivide nimekirjas Otepää volikokku.
Ants Frosch, olete päritolult lõunaeestlane, vere järgi pool võrokest, pool mulki.
Võrus Uma Mekiga toimetanud õde Esta eelistas väljendit „ladinaeestlane” – selles enesemäärangus on peidus annus protesti globaliseerumisega kaasa libisenud merkantiilse tallinnakeskse vaatenurga vastu. Usun minagi, et õige eestlase leiab ääremaalt pisut kergema vaevaga kui pealinnast.
Milline on teie side Otepääga?
Otepää on olnud minu eluringi kese nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Seega polnud üllatav, et 2019. aastal diplomaatilisest teenistusest lahkudes perega Otepää aedlinna elama asusime. Pühajärv, Otepää maastikud ja mitmekesine loodus ning rahvuslik ajalugu on mind alati kõnetanud. Abikaasa Maris on siin sündinud ning kogu suguselts, või moodsalt öeldes sotsiaalne turvavõrk, oli kohapeal ootamas.
Praegu viie ja poole aastased kaksikud tütred olid siiski peamine põhjus, miks linnakärast eemale, lastele turvalisse elukeskkonda elama soovisime asuda. Suurlinnaküllastus ja kõige rahasse arvestamine oleks meid Tallinnas, ja vist isegi Tartus kätte saanud. Agulielu eripäradega kohanemine Otepää aedlinnas on võtnud pisut aega, kuid peamine – tunne, et lõpuks on jalad kindlalt maas – on juba tükk aega tagasi pärale jõudnud!
Diplomaaditöö eripära, regulaarne lähetuskoha vahetus ehk rotatsioon, teeb selle ameti küll huvitavaks, kuid aastakümnetega kaasnev pidetus hakkas mind häirima. Paljud diplomaadid seisavad selle katsumusega silmitsi. Viimastel aastatel on mitu Eesti suursaadikut oma lähetuse enne tähtaega katkestanud. Mul on siiski hea meel, et pidasime perega Bukarestis kõik need neli aastat vastu. Olen suure tänu võlgu abikaasale – tema tugi selles oli määrav.
Te olete töötanud suursaadikuna Euroopa Nõukogu juures Strasbourgis, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias ja Moldovas. Millisena paistab Eesti väljastpoolt?
Kui mälu ei peta, siis 2006. aastal Varssavis tegin kaasa välisministeeriumi poolt korraldatud harjutuse saatkondadele teemal „Kuidas paistab Eesti teie asukohariigist?“. Paluti kolme lausega iseloomustada kohalike vaatenurka. Kolleegide Tiina ja Liinaga jõudsime läbi huumoriprisma poolakate võimaliku Eesti-pildini: Eesti on väike. Eesti on väga väike. Eesti on väga, väga, väga väike. Tõsisemalt vaadates saan kinnitada, et Eesti riigi maine, mis sündis nõukogude süsteemist väljamurdmise laineharjal, on jätkuvalt hea. Meie julgust ja ettevõtlikkust hinnatakse.
Omaette lugu on see, kui paljud välismaalased tänast Eestit lahti mõtestada suudavad. Samas on meilt laenatud ideid nii mõnelgi puhul loovalt edasi arendatud. Näiteks kasutati maailmakoristuspäeva korraldamise mudelit Rumeenias 2017–2019 sotsiaalmeedia vahendusel korruptsioonivastaste massimeeleavalduste korraldamiseks. See töötas suurepäraselt, tänavatele tulid korraga sajad tuhanded valitsusevastased meeleavaldajad.
Palun meenutage oma diplomaadiaegu, olusid ja erisusi. Millised tähtsündmused jäävad teie diplomaadikarjääri meenutama?
Varssavi lähetust meenutades pean oma kohuseks märkida, et Poola riik ja juhid olid 2007. aasta kevadel lahvatanud Pronkssõduri kriisis meie selja taga palju tugevamalt, kui sellest seni räägitud on. Lisaks vahetule materiaalsele abile ning diplomaatilisele toetusele oldi vajadusel valmis ka tegutsema. Traagiliselt hukkunud president Lech Kaczyński oli Eestile isiklikult suureks toeks. Minu jaoks kehastas just tema riikidevahelistes suhetes nii harvaesineva ütlust „Sõpra tunned hädas“.
Strasbourgi ajast 1999–2003 jättis mulle sügavaima jälje hoopis diplomaatiaväline sündmus. Nimelt toimus just sel ajal, 20 aastat tagasi, maailma muutnud islamistide terrorirünnak USA-s. Purustati kaksiktornid New Yorgis ja rünnati Pentagoni. Hukkusid tuhanded süütud inimesed. Tsiviliseeritud maailm oli šokis, kuid päev hiljem olin Strasbourgi kesklinnas, USA peakonsulaadi ees tunnistajaks õõvastavale vaatepildile – selle ees platsil tiirutasid kümned autod juubeldavate Vahemere lõunakaldalt pärit migrantidega, kes tähistasid lippude lehvides massimõrva. Põliselanikud seisid ja vaatasid seda vaikides pealt.
Sama aasta jõulude ajal jõudis džihaad ka Elsassi. Prantsusmaa ühe turismimagneti, kohaliku veinitee imelises keskaegses linnakeses õhiti jumalateenistuse ajal kiriku peasissekäigu portaal. Oli hukkunuid ja hulk raskelt vigastatuid. Kiiresti tabati terroriakti korraldajad, kohalikku sotsiaalmajja majutatud immigrantide võsukesed, kes teatasid, et nemad on Elsassi Al-Qaida ja on alustanud püha sõda.
Nädal hiljem toimus leinamarss, mida kandis üle ka kohalik telejaam. Kolonni ees liikus linnakese auväärseim elanik, saja-aastane vanaproua. Kuidas ta jaksab marsil osaleda, küsis reporter. „Peab,“ oli vastus ning proua lisas: „Isegi natsid ei korraldanud sõja ajal sellist barbaarsust.“ Ümberasujad, kelle hulgast kodukootud terroristid pärinesid, oli jaotuskava alusel saatnud Elsassi Prantsusmaa keskvõim.
Kui tahame rahu ja turvalist elujärge oma peredele ja lastele, tuleb seista enda eest mitte homme, kui häda on käes, vaid täna! Nende sündmuste tunnistajaks olek 20 aastat tagasi kõrvuti praeguse reaalsusega Euroopas, aga ka mujal maailmas, on see rada, mida mööda ma Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnani jõudsin.
Ajalahes kirjutati, et EKRE ridadega liitus „kuulus luuremees“. Palun kirjeldage oma tegevust Eesti välisluure rajajana.
Paslik on meenutada aega 30 aastat tagasi, mil otsustasin asuda riigitööle; minust ei saanud ju luurejuhti üleöö. 20. augustil 1991 istusin Tartus Annelinna korteri köögis, vaatasin oranži plastkestaga Junosti telekast ülekannet Toompealt ja tähistasin Gruusia teed juues sünnipäeva. Üksi. Peo asemel oli putš ja sõpruskonnaga väljasõit Vastseliina kanti jäi ära. Sündmuste loogiline puänt saabus tol õhtul kell 23:03 – Eesti riik tehtigi ära! Üksinda seda emotsiooni läbi elada oli võimas kogemus.
Noore Tartu advokaadina olin pühendunud kutsealasele tegevusele ja selle käigus esindanud kohtus aeg-ajalt ka punavõimuvastaseid. Põlva kandi noormehe, armeeteenistusest keeldunud Erkki Luige kohtuasi viis mind kokku inimestega, kes mängisid otsustavat rolli Eesti riikluse taastamisel järjepidevuse alusel. Oma toonases kaitsekõnes apelleerisin Genfi konventsioonile, mis keelas okupandi poolt sundmobiliseerimise ja esitasin sellega väljakutse võimudele. Siis veel ei olnud seda tunnet, et nõukogude koloss on nõnda savijalgadel, nagu selgus augustis 1991.
Kui esimene emotsioon möödas, küsisin endalt: aga mina, mida mina nüüd Eesti jaoks teha saan? Keskööks oli otsus tehtud – tuleb minna riiki ehitama!
Mis edasi sai?
Edasine oli uute järjestikuste väljakutsete vastuvõtmine. Novembrist 1991 alustasin tööd riigiministeeriumi nõunikuna, ülesandega luua lähtealused Eesti eriteenistustele. Peajoontes on toona loodu tänaseni paigas – eraldi alluvusega kapo, välisluureamet ja sõjaväeluure. Suutsime vältida KGB-laadse monstrumi teket.
Eesti välisluure loomine nullist lähtus põhimõttest, et alustada tuleb valgelt lehelt, ühtegi endise võimu teenistuses olnud spetsialisti ei kasuta. Tulevased töötajad leidsime peamiselt otse kõrgkoolidest, kriteeriumiks võimekus, rahvuslus ja valmisolek eneseohverduseks. Lisaks julgus ja kindlameelsus. Ei maksa unustada, et kuni 1994. aasta sügiseni toimetas Eesti pinnal okupatsiooniarmee. Üheksakümnendate aastate alguses lõime tiheda koostöö meie tänaste partneritega NATO-s ning saime oma töötajaid asjatundlikult koolitada. Enamik nendest, kellega koos alustasin, on tänaseni riigiametis. Sügav kummardus neile pühendumuse ja panuse eest.
Teie valisite EKRE, aga miks peaks kohalik rahvas valima teid?
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus poliitiline jõud Eestis, mis seisab järjekindlalt immigratsiooni vastu. Olen näinud, millise hukatuseni viib globalismi naiivne kummardamine.
Eestlastel ei ole planeedil Maa ühtegi teist kohta. Siin on meie tillukese rahva kodu ja siin otsustame meie. Ainult traditsiooniline peremudel annab rahvale tema elujõu – ja seda on meil püsimajäämiseks vaja. Ohjeldamatu hedonismi propaganda massimeedias koos LGBT teema pideva pedaalimisega kahjustab otseselt meie noort põlvkonda.
Meenutan austatud Tõnis Mägi hiljutist sõnumit eesti rahvale, milles ta soovis meile meeleparandust. Võimas soov võimsalt mehelt.
Kas sellest piisab?
Et meid kuulda võetaks peame tegutsema üheskoos. Otepää poliitmaastikul domineerib valimisliit Ühinenud Kogukonnad, mis meenutab asjaajamiselt pigem idanaabri juures toimuvat ning sealset võimuerakonda Jedinaja Rossia. See ja läppunud õhustik, kus rahva teenimine vallamajas on pea peale keeratud, olid mulle vastukarva vaadata. Korruptsioon ning toiduahelad on kahjustanud mitte ainult Otepää valla mainet, vaid ka rahva usku demokraatiasse. Selleks, et midagi muuta, tuleb tegutseda.
Mina liitusin EKRE-ga ja kandideerin eelseisvatel kohalikel valimistel. Olen valmis võtma vastutuse valla juhtimise eest vallavanemana.
Diplomaatidest on EKRE-s ka Toivo Tasa. Kas olete saanud neist ringkondadest mingit üllatavat tagasisidet?
Et asi oleks selge, siis aastast 2019 ma enam diplomaat ega kõrgem riigiametnik ei ole, seega oleks õigem rääkida „endisest”. Praegu olen ma Otepää valla elanik. Punkt.
Mind pole kammitsenud mõtlemine oma käikude populaarsuse üle, sest tegutsen sisemise veendumuse kohaselt. Kätte on jõudnud suusaradadelt tuntud ütluse aeg: nüüd minnakse ja tagasivaatamist ei ole.
Mida teile vabal ajal teha meeldib?
Jalutuskäigud looduses on miski, millest ma ei loobu. Olgu ilm milline tahes. Alati on kaaslaseks neljajalgne sõber Ruudi, bostoni terjer, kes ühines meie perega Transilvaanias. Ka minu väikesed kaksikud jaksavad matka Sõjatammeni kaasa teha.
Sooviksin rohkem lugeda; erilist huvi pakub ajalooline dokumentalistika ning biograafiad. Televisioon on minu jaoks unustatud meedium, sest internet on huvipakkuvat täis. Aga õnneks ei röövi ka see enam aega, sest juba poolteist kuud vaba aeg lihtsalt puudub.
Olen töö tõttu üsna palju Euroopas reisima pidanud ja eriline reisisell ma enam pole, kuid mõnda kohta tahaks nüüd – aastaid hiljem – üle vaadata küll. Eelistan autot, sest nõnda näeb ja kogeb ümbritsevat mõistliku rütmiga.
Olen juba kümmekond aastat praktiseerinud tai chid ja sellega oma keha ning vaimu toonuses hoidnud. Soovitan kõigile!
Otepää kandi söögikohad suudavad üllatada, minu vaieldamatu lemmik on Vidrike Külamaja, kus peremees Urmas on loonud laheda atmosfääri ja toit, teenindus ning toidukõrvane toimib koosmõjus. Meie perele on siiski tavapärasem ja iganädalasem nn Restoran Kodo, nagu me kodus kokkamist kutsume.
ANTS FROSCH
● Ants Frosch sündis 1959. aastal Põlvas, koolitee möödus Valga I Keskkoolis, mille lõpetas 1977. aastal.
● Lõpetas Tartu ülikooli 1986. aastal.
● Kuni riigiteenistusse suundumiseni 1991. aastal töötas advokaadina Tartus.
● Ta on üks Eesti eriteenistuste loojatest.
● Tegutsenud diplomaadina Rumeenias, Bulgaarias, Moldovas, Poolas ja Euroopa Nõukogu juures.
● Kohalike omavalitsuste valimistel EKRE Otepää vallavanemakandidaat.