Reformierakonnast ja teistest peavooluparteidest on saanud kameeleonid, kes kiirgavad kõikvõimalikke värve

Reformierakonda peeti pikka aega parempoolseks ettevõtjate erakonnaks, kuid praeguseks on temast saanud mingi punalilla käkk, kes esindab ainult neid äriringkondi, kes tahavad kasumeid teenida mitte innovatsiooni, vaid odava tööjõuga.

Eelmiste Riigikogu valimiste eel, ajal ja järel oli neid, kes uskusid, nagu võiks uue valitsuse luua kolm parempoolset erakonda: Reformierakond, Isamaa ja EKRE. Poliitoravate suurimaks takistuseks sai isiklik vihkamine, kuid kui vaadata laiemat pilti, siis pigem parempoolsuse puudumine – Reformierakond oli selleks ajaks liiga moondunud.

Kolumnist Grzegorz Górny kirjutab nn. konvergentsiteooriast, mille kohaselt sotsiaalse ja tehnoloogilise arenguga muutuvad kõik maailma süsteemid ja režiimid üksteisega sarnaseks – isegi  kapitalism ja kommunism ühinevad nii palju, et muutuvad eristamatuks.

Kui viidata marksistlikule jagunemisele „baasiks“ ja „pealisehitiseks“, selgub, et – vastavalt lähenemise teooriale – on vasakpoolsus omaks võtnud kapitalistliku „baasi“, milleks on eraomand ja suur osa vabaturu põhimõtteid, samal ajal kui parempoolsed on oma programmi üheks komponendiks pidanud vasakpoolset „pealisehitust“, loobudes katoliiklikust ühiskonnateadusest, kristlikust moraalist ja loodusseadustest ning nõustudes ideoloogiliste ühiskonnatehniliste projektide elluviimisega. Nii iseloomustab Górny Saksamaa erakondi viimastel valimistel, kus kõik suured peavooluerakonnad esinesid sarnaste platvormidega.

Reformierakond on Eestis täpselt sama teed läinud – mingil moel veel parempoolne, pisut ettevõtjasõbralikkust, aga samas on külge haagitud tohutu ballast vasakpoolset “pealisehitust”, sealhulgas homoagenda edendamine, radikaalne naisõiguslus, vähemuste ülistamine ja migrandilembus (viimane on meeltmööda odavtööjõu-ettevõtlusele). Paremerakonnast on saanud neomarksismi liitlane, sest need võitlused on revolutsionääride põhikirjades prioriteetideks.

Uus erakond Eesti 200 on seejuures täiesti loodudki selle konvergentsiteooria alusel – nad kiitlevad, et poliitprojektiga on ühinenud palju ettevõtjaid, aga samas on kogu nende ideoloogia üdini globalistlik ja “kahesajatajad” on täielikult üle võtnud neomarksistliku maailmavaate. Ka sotsid sobivad sellesse teooriasse hästi – kõriauguni punalillad, aga samas kapitalistlikku “baasi” ei eita.

Keskerakonnas maailmavaadet pole, kuid Isamaa on oluliselt lõhenenud – on veel parempoolne tiib, kuid need pole need, kes ennast “parempoolseteks” nimetavad – Kiisleri, Perlingu, Ladõnskaja ja teiste libaparempoolsete kamp on need, kes on endasse ahminud nii kapitalismi kui ka kommunismi halvima osa.

Nii ongi Eesti poliitiline peavool praegu just selline, nagu neid kirjeldab Grzegorz Górny – punane, lilla, mürkroheline, vikerkaarevärviline, sirbi ja vasaraga, Che Guevara pildiga ja nii edasi ehk kameeleon, kellesse on ühinenud kõik totalitarismihõnguline.

Loe ka: Saksamaa valimised näitasid, kuidas kapitalism ja kommunism on Marxi sünnimaal kokku kasvamas