“Proua president, hoidke eemale väikesest Eestist!”

“Eesti Vabariigil on uus president. Vastse presidendi Alar Karise kiituseks tuleb nentida, et lühikese ametisoldud aja jooksul suutis ta taastada killukese presidendi institutsiooni väärikusest, andes kõrgema riigikaitse juhina välja „dekreedi”, et lossi auvahtkond peab kandma paraadvormi. Ka sai ta hakkama ametisse vannutamise tseremoonial ühe mitteprotokollilise positiivse fopaaga, kummardades endisele Kaitseväe orkestrile. See oli üllas žest.

Süttis lootus, et midagi on veel võimalik meie väikesel kodumaal parandada ja õigetele rööbastele tagasi pöörata. Ka Riigikogus peetud kõne oli tasakaaluka ja targa inimese jutt, kes võrdles tabavalt praegust olukorda Eestimaal lapitekiga. Lahkuval presidendil Kersti Kaljulaidil aga jäigi „õmblusteta ühiskond” kokku traageldamata.

Kaljulaidi ametist lahkumine, tema isikukultuslik ülistamine peavoolumeedias valmistas piinlikkust, mille võttis tabavalt kokku Ivan Makarov portaalis Objektiiv „Prožektor, pimedus ja tühjus”.

Eile õhtul aga (12.10.2021.) toimus ETV-s saade „UV faktor”, mille teemaks oli „Presidendivalimiste valu”. Polnud üllatus, et avaesinejaks oli kutsutud Kersti Kaljulaid. Saatejuht Urmas Vaino küsis Kaljulaidilt: „Mis tundega te täna hommikul ärkasite, oli see kergendus, et nüüd ei pea Kadriorgu minema, oli tühi tunne nagu mõnel tippsportlasel, kes olümpiamängudel on võidu saavutanud ja mängud on läbi?”

Kaljulaid temale omase enesekindluse ja jultumusega pettumust välja ei näidanud, et päikesetõusuvalitsus teda tagasi ei valinud. Küll aga ütles, et „jõudsime juba täna lõuna ajal oma väikese meeskonnaga järeldusele, et me peame jälle paika panema strateegilise raamistiku, et otsustada, mida me teeme ja mida me tegemata jätame sellest, mida meile pakutakse teha.”

See „strateegiline raamistik” tõi kananaha ihule, sest võib vaid ette kujutada, kui tema juba midagi jälle ellu viima hakkab, ei sünni sellest tulu mitte enamusele, vaid ikka (seksuaal)vähemustele.

„Kõige olulisem hetk oli minu jaoks see, et Eesti jäi truuks oma põhiseaduslikele väärtustele,” tõdes Kaljulaid. Pole tarvis olla hiromant ega Marylin Kerro, et ära arvata, mida ta sellega silmas pidas. Rahvaalgatus abielureferendumi korraldamiseks tehti maatasa ja inimesed ei saanudki otse ja demokraatlikult antud teemal arvamust avaldada.

Vähe sellest, Kaljulaidil polnud häbi ka omal viisil põhiseadust tõlgendada: „Täna, 2021, andes üle ameti Alar Karisele me näeme, et need samad paragrahvis 12 sõnastatud liberaalsed demokraatikud väärtused on inimeste hulgas arvnäitajates populaarsemad.”

Kes teie küll ometi olete, Kersti Kaljulaid, et tõlgendate EV põhiseaduse paragrahvi 12, mis ütleb, et „kõik on seaduse ees võrdsed ja mitte kedagi ei tohi diskrimineerida” teie meiele meelepärasel moel, „kirjutades” sellesse meelevaldselt sisse liberaalsed väärtused?

Ja mis arvnäitajad? Minu käest pole mitte keegi nn libauuringufirmadest mitte kunagi küsinud maailmavaate ega väärtushinnagute kohta. Aga Kaljulaid teab, sest tema rehkendab oma peaga neid „populaarseid arvnäitajaid” kokku. Õnneks jõudis ta ainult pool rehkendust ära teha ja enam teda viieks aastaks tagasi ei valitud.

Paraku Kaljulaidile ei piisa sellest, et riik, elik meie kõik hakkame talle iga kuu maksma 75% presidendi ametipalgast, pluss tasuta auto, kontor ja ihukaitsjad ning kintsukraapijad – nõuandjad. Talle ei piisa, et ka tema abikaasa hakkab saama päris suurt raha selle eest, et viie aasta jooksul ei teinud ta kordagi suud lahti ega suhelnud oma rahvaga isegi mitte linnukeeles, kui parafraseerida Alar Karist; vaid tukkus tummalt kui eunuhhist tseremooniameister abikaasa kõrval, kui oli vastu tahtmist kohustatud pingviinide paraadil viibima.

Kaljulaidil ja tema „strateegilisel plaanil” tuleb tulevikus teraselt silma peal hoida, sest ta on andnud mõista, et kui tema riik teda kutsub, vastab ta õhinal sellele kutsele. Kaljulaid tuleks hoopis paigutada riigi valitsemise juurest väga kaugele, kõige pimedamasse nurka, kuhu mitte üksi prožektor valgust ei näita.

Sest kui tema hakkab meile Brüsselist saadetud euroopalikke liberaalseid väärtusi uue tuhinaga ja jõuga peale suruma ja ellu rakendama, võib vaid ette kujutada, mis siis väikesest Eestist saab: pederastia ruulib, homod laulatavad kirikutes ja neile antakse lapsendamisõigused, moslemid ehitavad Tallinnasse mošee ja neegrite hordid vallutavad Lasnamäe, abielludes svetagrigorjevatega ning nende ühiseid lapsi hakatakse kutsuma eestlasteks.

Jääb üle vaid Jumalat paluda, et EKRE populaarsuse tõus jätkub. Vastasel juhul pole võimatu eelpoolkirjeldatud must stsenaarium a’la andke hullule kirves kätte ja ta läheb puude lõhkumise asemel teisitimõtlejate päid maha raiuma.”

Ülle Kask