Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar ütleb ERR-is, et ta on sotside juhina teinud parima, mida ta on osanud – ja ta on teinud sotsiaalse erakonna neomarksistlikuks äärmusparteiks.
Klassikalist sotsiaaldemokraatiat on alati tuntud võitlejana vaesemate tööinimeste eest. Möödunud sajandi lõpus aga otsustasid uus- ehk neomarksistid, et töölisklass on heaoluühiskonnas oma revolutsioonilisuse minetanud ning edaspidi tuleb barrikaadidel võidelda naiste, vähemuste ja migrantide eest.
Indrek Saar on ehtne uusmarksist, kes erakonna juhiks saades võttis Eesti tavainimeste murede asemel prioriteediks homoseksualistide toetamise, kliimahüsteeria, migrantide laialijaotamise ning marufeminismi edendamise. Noorsotsid näiteks on vägagi tuntud agressiivsete geiürituste korraldajana ning erakonna naispool edendab radikaalset meestevihkajalikku feminismi.
Kui sotsid eelmisel korral uut juhti valisid, kandideeris ka Lauri Läänemets, kellest paljud uskusid, et ta taastab SDE sotsiaalsed prioriteedid ideoloogiliste asemel, kuid juhiks saanud Saar juhtis erakonna karmimasse ideoloogilisse heitlusesse.
Sotsidel on potentsiaali lihtinimeste seas, sest piirkondades on sotsidest kohalikud poliitikud täiesti normaalsed inimesed, kes ei lehvita vikerkaarelippe ega aja punast möga suust välja – kõik see toimub erakonna ülaosas. Ka seal on siiski olemas tõsiseid inimesi, näiteks Helmen Kütt, kes oli Viljandis sotsiaaltöötajana inimeste seas väga lugupeetud – see taust võinuks sotsidele jäädagi.
Indrek Saar nimetas rahvuskonservatiive alles mõne päeva eest äärmuspopulistideks – ise on ta SDE-st teinud vasakäärmuslike revolutsionääride pesa, mistõttu nende allakäik on täiesti loomulik.