22.10.2021
Meeleavaldaja plakatiga, mis väljendas suure osa ühiskonna meelestatust.
Möödunud nädalal kirjutas meedia vaktsineerimisest soikumisest, mille üheks põhjuseks on ka see, et sellised tegevused ei kulge kunagi sajaprotsendiliselt ning kui aktiivsem osa inimestest on vaktsineeritud, siis käib tempo paratamatult alla. Osa inimestest on vaktsineerimise vastu, osa aga ei pea seda hädavajalikuks, näiteks ääremaade inimesed, aga ka suur osa venekeelsest kogukonnast.
Paraku suurendab valitsus just vaktsineerimissurvet, nähes selles ainsat võimalust. See paneb küsima – mis saab siis, kui vaktsineerituse tase tõuseb 80-85 protsendile? On siis mured murtud?
Ilmselt mitte. Väidetavalt on koroona tulnud selleks, et jääda. Iisraeli kogemus näitab, et peale kõrget vaktsineeritustaset läheb pandeemia uuele ringile – nii kaitsesüsti saanutel kui läbipõdenutel hakkab immuunsustase ajapikku vähenema, ilmuvad uued tüved, nakatub ka osa vaktsineerituid ja kõik kordub. Nii et valitsusel, kes on järgmisel aastal võimul, tuleb uuesti probleemiga tegeleda.
Pikka aega räägiti karjaimmuunsusest ehk sellest, et läbipõdejad kindlustavad ühiskonna üldise loomuliku immuunsuse. Nüüd leitakse, et aitab ainult vaktsineerimine. Paraku hakkab esimestel vaktsineeritutel tõhususeaeg otsa saama ning see tendents üha süveneb, sest aeg läheb ja vaktsiinide mõju aina kahaneb. Ilmselt ongi praegu üha enam nakatuvad vaktsineeritud need, kes said kaitsesüsti aasta alguses.
Mis saab siis edasi? Kas inimesed on valmis minema uuele vaktsineerimisringile või tekib küsimus – kaua me ennast torkida laseme? Seda enam, et ka haigus harjub vaktsiinidega ja tuleb uusi võimalusi välja mõelda. Siis põrkub inimkond vastu uut probleemi – me ei saa igavesti vaktsiinide otsas elada, sest võõrleegionärid meie kehades pole normaalne nähtus.
Praegu aga tundub, et vaktsineerimissurve lähtub hoopis teistest kaalutlustest kui ainult haiguse pidurdamine. Ebakompetentsel valitsusel, kus koroonavõitlust juhivad erakonna flaierijagajast terviseministriks tõusnud Tanel Kiik ja täiesti vastutusvõimetu peaminister Kaja Kallas, pole tulevikuks ei strateegiat ega taktikat, ei kavasid ega plaane.
Nad on juba praegu hädas ning sundvaktsineerimine aitab varjata oma saamatust – süü läbikukkumiste eest saab ajada mittevaktsineeritutele ning kogu survestamiskampaania varjab ära selle, et valitsusel pole mingit nägemust, kuidas edaspidi pandeemiaga võidelda. Repressioonidega üritatakse aega võita. Ka valitsuse teadusnõukoda tundub tegelevat pigem valitsuse seljataguse katmisega teaduse autoriteedi abiga kui reaalsete ja toimivate lahenduste otsimisega.
Täna kirjutab BNS: “Tartu Ülikooli juhitava reoveeuuringu seekordsed tulemused näitavad, et koroonaviirusega nakatunute hulk kasvab lähinädalail hoogsalt veelgi – olukord on muutumas eriti tõsiseks Ida-Virumaal, kus viirusekogus on kerkinud seni kõrgeimale tasemele.”
Just eile aga kirjutas kindralmajor Meelis Kiili ERR-is: “Mis tulu on reoveeuuringutest, kui neid kasutatakse vaid selleks, et kaks nädalat hiljem uhkelt tõdeda, et me teadsime, et olukord muutub halvaks? Võib eeldada, et teadlased, kes selle meetodi välja töötasid, pidasid silmas seda, et see annab juhtidele piisava eelhoiatuse õigete ja õigeaegsete otsuste langetamiseks, halvema vältimiseks.”
Kaja Kallase valitsuse abitust näitab kasvõi seegi, kuidas peaminister lahmib Riigikogu infotundides, nimetades inimeste reaalseid hirme “müütideks”, samas kui täpselt samal ajal tulevad uudised Moderna vaktsiini kasutamise piiramisest Põhjamaades. Kaja Kallasel tundub elust olevat lapse arusaam.
Kui survekampaania mõjub ja inimesed saavad kõik vaktsineeritud, siis ilmselt suurt midagi ei muutu, pandeemia läheb oma rada, ainult et Kaja Kallase valitsus jääb alasti. Või loodetakse selleks ajaks ühiskond täielikult vaigistada. Praegu tundub siiski, et Reformierakond on suutnud suure osa ühiskonnast oma totalitarismihõnguga vihale ajada ja aeg töötab korruptsioonikoalitsiooni vastu.