Arstid on andnud oma vande (mis pole enam päris Hippokratese oma), kuid tänase pandeemia aegadel kostub nende suust üha enam lausa fašistlikke väljaütlemisi. Ennekõike tehakse kummalisi valikuid patsientide seas.
Alustas sellega perearst Karmen Joller, kes pööras arstipraktikas poliitiliseks, sarjas rahvuskonservatiive ja keeldus maailmavaateliselt sobimatuid inimesi patsiendiks võtmast. Kogu Jolleri tegevus on sedavõrd ebaeetiline ja ebameditsiiniline, et teda võib lausa posijaks pidada (väide, et Jumal toetab vaktsineerimist).
Nüüd on selliste valikutega ühinenud Andres Kork, kes on Lääne-Tallinna Keskhaigla Kirurgiakliiniku juht ja kuulutab, et kui tal oleks valida 85-aastase vaktsineeritud ja 35-aastase vaktsineerimata inimese ravimise vahel, siis tema eelistab kindlasti vaktsineeritud 85-aastase inimese ravimist.
“Kuidas sellist avaldust peaks võtma? Ähvardusena? Šantažeerimisena? Üleskutsena inimesi ravist ilma jätta? Meeldetuletuseks õiguskantsleri üks kommentaar: “Vaktsineerimise ja ravi vabadus tuleneb seadusest, seadus ei ole muutunud ja seisukohad ka mitte,”” kirjutab sotsiaalmeedias EKRE poliitik Kert Kingo.
Täiesti tavaliseks on saanud patsientidel vahet tegemine selle põhjal, kas nad on kuuletunud vaktsineerimisnõudele või mitte. Neid arste, kes praeguses olukorras patsiendi ja patsiendi vahel vahet teevad, on palju. Ometigi on arstid ravinud lahinguväljal ka vaenlase sõdureid.
Ilmselt on sellises põlguses oma roll praegusel nn sallivuspoliitikal, mida edendavad võimulolevad liberaalid ja vasakpoolsed, ja mis lubab “mittesallivaid” vihata. Sealt pole kaugel ka arstiabi kehtestamine mistahes muu “puhtuse” või lojaalsuse alusel.
Veelgi rohkem arste aga järgivad riiklikku poliitikat ehk lähtuvad oma tegevuses valitsuse ebakompetentsete ministrite ja ametnike käskudest, tehes neile niiöelda suitsukatet, päästmaks käpardeid vastutusest. Kardetavasti ei julge paljud avalikult välja öelda, kui nende arvates on valitsuse üks või teine samm meditsiinilisest seisukohast lähtudes vale.
Advokaat Robert Sarv kirjutab Eesti Päevalehes: “Tänapäeval tohib vaktsiinidest rääkida vaid nii, nagu nõukogude ajal tohtis rääkida kommunistlikust parteist. Nüüd tulebki mängu tõe rääkimise õiguse puudumine. Nimelt ei tohi rääkida vaktsiinide kui „ainuõige” lahenduse läbi kukkumisest, sest see on koht, kus me peame jätkama peaga vastu seina jooksmist ja iseendale valetamist. Teisi alternatiive pole, näiteks terveid inimesi pole. Kõige kurvem ongi see, et valitsus on mittetöötavate lahenduste peale laiaks löönud sadu miljoneid. Samal ajal kerjavad vähiravifondid kaubanduskeskustes annetusi, sest riigil „pole” raha.”
Kindlasti on palju arste, kes teevad oma tööd südametunnistusest lähtudes ja au neile selle eest. Kahjuks on osa meedikuid valinud teise tee ja on tõrvatilgaks meepotis.