17.09.2016
20160730_133510
Toomas Kümmeli kadunud miljonite põhjalikku käsitlust ei saa täna enam osta ega lugeda, sest kõik raamatud on ära ostetud ja uute trükkimiseks pole enam aega – peavoolumeedia valede vorstivabrik, aga rullib üle igasuguse mõistuse ainult Siimkaljuranda kiita.
Teateid tegelikkusest pole kellelegi vaja ning meie tüdrukud mõistavad trendi…Ajupesu on jõudnud Õiely ja Urvily garderoobi- vuntsidega blondiin hüppab välja külmkapist, hiilib kardina taga ja huugab autorollosireenina parklas.
“Ma ütlen kõigile, et me mõistame hukka Toomas Kümmeli raamatu kogu progressiivse inimkonna nimel!” praalib Õiely huulepulka valides.
“Aga me pole seda raamatut ju lugenud!” hädaldab Urvily kingi jalga proovides.
“Ja polegi vaja! Ja ei hakkagi lugema seda kiusu, ebatolerantsust ja kurjust, mida kadedad valavad meie hea Siimkaljuranna peale!” Õiely käskiv toon vastuvaidlemist ei salli.
“Me lihtsalt teatame, et me ei tolereeri ning mõistame hukka Kümmeli laimava intervjuu ajalehele “Sirp” ja saarlaste lehele “Meie Maa” – pole ilus kasutada meie õitsvat demokraatia lilleaeda vihakõneks ja äärmusluse levitamiseks!” kisavad neidised kooris.
“Ma sooviksin siiski Siimkaljurannale valgeid kindaid osta, et Kadrioru pargiveere pehmetel patjadel saaks kreemikoogini ulatuda”, anub Urvily. “Kuid ma ei tea ju Siimkaljuranna – tolle kummalise ühest võimuvertikaali põlistavast erakonnast toodetud naismehe või meesnaise, mis iganes see moodne termin on – käenumbrit? ”
“Võta mõõt! Ehk on sellest abi!” Õiely ulatab oma parema käe ja sirutab vasema jala sõbranna sülle.
“Nojah, nii sobib. Ma võtaksin veel ühe Leningradi oblasti rinnahoidja, parem kaks numbrit suurema ja siis need Läti NSVst Ogre tekstiilivabrikust pärit püksikud..”
Sügav mõte külastas Urvily pead.
“Aga, miks me ei näita välja oma tõelisi tundeid?” imestab Õiely.
“Sest meil pole horoskoopide, kokaraamatute ja laulusaadete vahel tõelisi tundeid”, tõdevad meie arvamustšikid üheskoos.
Tõde väreleb õhus. Jah, võib-olla kunagi tõesti…? Seniks aga arenguruumi jätkub….