03.11.2021
“Kultuurieliit” pakub iseennast piitsa alla.
Mitte kunagi varem pole Eesti ühiskonnas fašistlikud meeleolud nii tuntavad ja avalikud olnud, kui neil kümnel kuul, mil Reformierakond on võimul olnud, ning sellega koos demokraatiast kaugenemine.
On küll pandeemia aeg, mil inimesed peaksid üksteist abistama, aga paraku on just sellises olukorras paljudest inimestest välja paiskunud tahtmine teisi rõhuda, alandada, neile haiget teha.
Kuidas suhtuda valitsuse teadusnõukoja (!) psühholoogist liikmesse, kes soovitab sõnakuulmatutele “valu teha”, et neid murda? Kuidas austada meedikuid, professoreid ja teadlasi, kelle ettepanek on panna inimesed olukorda, kus nad peavad ennast halvasti tundma.
Tuntud ja lugupeetud inimesed teevad ühiskonnale ettepaneku teatud inimestele “valu teha”. Süvenegu nad hetkekski oma sõnadesse “sund” ja “valu” – mis meelde tuleb? Normaalsel inimesel mitte midagi positiivset. Aga väga kõrgetel positsioonidel olevad inimesed kutsuvad otseselt piinama.
Mis sellest, et need sõnad on välja öeldud pandeemia kontekstis – on ju ülimalt kerge ühiskonda selliste karistusvõtetega harjutada ja järgmisena karistada sunni ja valuga “vale” maailmavaate eest. See on juba Hitleri ja Stalini maailm.
Just Reformierakonna valitsemise ajal on välja ilmunud kodukootud füürerid (Saaremaa vallaametnikud), kes sõna otseses mõttes kutsuvad üles rahva meeleavaldusi koerte, taserite ja nuutidega laiali ajama. Ühiskonnal ei tasu arvata, et see on vaid rumal suupruukimine – viha, mis neist soovitustest välja paiskub, näitab, et nad mõtlevad seda tõsiselt. Ning alati valmis politsei ja prokuratuur ei liiguta kulmugi – need on ju “omad”.
Seda fašismi toetab ka meile saabunud “tühistamiskultuur”. Kolumnist Ivan Makarov kirjutas Tõnis Mägi tühistamist nõudva Herman Kelomehe kohta tabavalt – sellistest saavadki küüditajad. Ja selliseid poliitkomissare on terve sotsialistlik EPL/Delfi täis – esialgu on nuut verbaalne, aga käed sügelevad ehtsa järele.
Neomarksismist nakatunud pseudoliberalism sünnitab üha uusi poliitkomissare ja füürereid. Kui kuulata Jürgen Ligi ja Valdo Randpere sõnavõtte, milles nad nõuavad “heidikute” ühiskonnast kõrvaldamist, siis võib ainult ette kujutada, kes neist stalinismi või natsismi tingimustes saaksid. Nende erakondki reklaamib ennast kõige õigema parteina valitsema – natsionaalsotsialistlik iva on Reformiaerakonnas tugevalt olemas.
Christopher R. Browning kirjutab oma raamatus “Tavalised mehed” ühe reservpolitseipataljoni osalemisest Poola juutide hävitamises. Pataljoni liikmed ei olnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised peamiselt tööliste hulgast pärit keskealised mehed. Kuidas võisid neist siiski saada massimõrvade kuulekad täideviijad?
Võib täiesti kindel olla, et Saaremaa vallaametnik, kes soovitab rahumeelset meeleavaldust taserite ja nuutidega laiali ajada, on juba poolel teel sinna. Meedikust, kes soovitab vaktsineerimisvastastele “valu teha”, võib saada uus Mengele, “eetikust”, kes “valesid” inimesi ravijärjekorras tahapoole sätib, uus Goebbels, ning “kodanlike natsionalistide kuklaaugustaja” on Gulagiks ja Ausschwitziks juba igati valmis.
Vasakpoolne “kultuurieliit” aga soovibki oma “halle varjundeid”. Nii kirjutab Kadri Kõusaar: “Meid on vaja sundida!” Ehk on vaja marksistlik-natslikku piitsa koos nahkriietega.
“Kultuurirahvas esitab meedia kaudu valitsusele avaliku üleskutse hakata rahvast sundima. “MEID ON VAJA SUNDIDA!” See on ajamärk, see läheb ajalukku. Tülgastav!” kirjutab seepeale Varro Vooglaid.