Lukašenka hübriidsõda soodustab see, et Saksamaa on oma riigist varjupaigaparadiisi teinud

Väljaande Junge Freiheit kolumnist Michael Paulwitz kirjutab sellest, et Valgevene diktaator ei saaks pidada hübriidsõda, kui Saksamaa poleks oma riigist varjupaigaparadiisi teinud.

“2015. aasta rändekriisist pole eriti palju aega möödas, aga jälle on nähtavad pildid toonasest ajast: karavan nõudlikke sõjaväeealisi noori mehi, kes soovivad Saksamaale pääseda ning ainult vasakpoolsete poliitikute ja meediategijate ideoloogilistes prillides muteeruvad nad “traumeeritud naisteks ja lasteks”.

Vaid õhuke joon, mille moodustavad paar tuhat Poola sõdurit ja piiripolitsei, eraldab Saksamaad järgmisest agressiivsete varjupaigataotlejate sissetungist, kes ründavad EL-i välispiiri veelgi suurema vägivallaga kui kuus aastat tagasi. See sissetung ei ole veel lõplik. Tuhanded illegaalsed migrandid voolavad Saksamaale Valgevene ja Poola kaudu. Riiki, mis erinevalt Ida-Euroopa naabritest ei taha oma piire kaitsta ega usu, et suudakski neid kaitsta.

Saksamaa pole 2015. aastast midagi õppinud. Riik seisab jälle abituna ja halvatuna eelseisva vallutuse ees. Pilvedes hõljuv kantsler kuulutab oma paralleeluniversumist, et kõik on “korras”. Täidesaatev föderaalvalitsus ja seda toetavad parteid viitavad tulevastele valitsusparteidele, kes peaksid midagi ette võtma.

Uue loodava valitsuse rohelised esindajad peavad Poola naabrite kaitset illegaalide vastu hullemaks kui uue asüülirahva agressiivsust. Ja seda kõike märkab hästi käituv riigimeedia tarbija vaid möödaminnes, palju olulisemad on igapäevased “koroonanumbrid” ja “nakatumised” ning meetmete regulatsioonid.

Brüsselist ja Berliinist kõlavad kõige tagajärjetumad süüdistused Valgevene autokraadi Lukašenka suunal, kes tassib halastamatult illegaalseid migrante ja kasutab neid migratsioonirelvana lääne vastu. Sanktsioonide teatri tagasilöök tabab hoopis EL-i ja Saksamaad, kes teevad end kaitsetuks oma moraalse eeskuju ja maailmapäästja paatosega.

Sest peamised “põgenemise põhjused” ei asu ei Minskis ega Süürias, vaid Saksamaa poliitikas, selles varjupaigaparadiisis, mis kõiki vastu võtab, kedagi tagasi ei saada ja kus kõik saavad heldelt eluaegset toiduraha. See on vastupandamatu magnet, mis tõmbab ligi majandusmigrante üle kogu maailma nagu sõnnik kärbseid.

Kuni seda magnetit välja ei lülitata, on vaid aja küsimus, millal Poola valitsusel on moraalsetest manitsustest kõrini ja ta laseb inimmassidel, mis hüüavad „Saksamaa, Saksamaa!“, oma tõotatud maale edasi liikuda.

Saksa moraalipoliitikutele on Ateenast, Budapestist ja Varssavist piisavalt sageli öeldud: te meelitate neid, me peame selle eest maksma ja te torkate meile noa selga. See ei saa hästi minna, see lõhub Euroopa kogukonna.

Saksa poliitikutel on endiselt valik: nad kas pööravad asjad ümber, lõpetavad ennasthävitava poliitika, mille kohaselt esitatakse kogu maailmale tühje lubadusi, ja aitavad tugevdada Poola tulemüüri idapiiril, enne kui on liiga hilja. Või hindab ajalugu hiljem, kes on süüdi Euroopa kõige ohtlikumas jagunemises pärast külma sõja lõppu.”