“See ei olnud fašistlik marss. See oli oma kodumaad piiritult armastavate poolakate rõõmus ja uhke, valge ja punane marss”

Nädalalehe “Sieci” peatoimetaja asetäitja Dorota Łosiewicz kirjeldab 11. novembril toimunud Poola iseseisvuspäeva marssi ja seal valitsenud tundeid.

“See ei olnud fašistide, natside, homofoobide, eurovastaste või mille iganes muu, mille peale võite mõelda, marss. See oli kodumaad armastavate poolakate suur, ilus, rõõmus, uhke, värviline, kuid seejuures valge ja punane marss. Millest te aru ei saa, kõik, kes te selle üle hädaldate?

Kes pole kunagi laulnud Dąbrowski Mazurkat valge-punaste lipukeste mere all, uppudes valgesse ja punasesse suitsu, signaalrakettide mürinasse ja rõõmsate kaasmaalaste merre, see ei saa aru. Need, kes pole kunagi valges ja punases ookeanis seisnud, ei saa aru. Kes poleks näinud lapsi, peresid, vanemaid ja nooremaid, erineva nahavärviga inimesi rõõmsal marsil kõndimas, see ei mõista.

Kõik, kes te nägite seal vihkamist, rääkige mulle, mida nägite? Võib-olla juhtus väiksemaid vahejuhtumeid. Keegi põletas pildi – ei tohiks, keegi põletas lipu – tegi seda valesti. Kuid sellised juhtumid olid marginaalsed. Kusagil kuulsin provokaatorite seltskonda, kes karjusid “fuck … PiS”. Ometi ei ajanud need kedagi närvi. Kas keegi nn liberaalpartei mõistis nad hukka poolakate pühade segamise eest?

Oli neid, kes püüdsid seda manifestatsiooni meilt ära võtta, keelata, provotseerida ja emotsioonide spiraali käivitada. Aga nad ei paista mõistvat meie rahvuslikku vaimu. Poolakaid ei saa hävitada, neid ei saa kaardilt maha pühkida, neid ei saa pildist ära võtta ja nende rõõme ei saa jalga tallata. Poola oli ära olnud 123 aastat. Ja ometi on ta uuesti sündinud, surnuist üles tõusnud, ta on olemas. Ja keegi tahtis, et me seda ei tähistaks? Ta ei saa Poola Vaimust eriti aru.

Igal aastal peaks see marss olema riigi teha ja seda peaksid juhtima kõigi rühmituste poliitikud, käsikäes ja kõrvuti. Viimasel ajal on selgunud, et poliitilise sõja saab mõneks ajaks peatada. Seda tuleks teha igal 11. novembril. Poolakad väärivad seda. Sel päeval peaksid kõik ühendama valge ja punase.

Jätke meid rahule, kõik need, kes räägivad teile, kui häbi on teil Poola ja poola keele pärast välismaal, jätke meid, kes ütlete, et peidate end laua all, kui näete valgeid-punaseid, taganege teie, kes arvate, et Poolal pole õigust oma huvide eest võidelda. Hingakem Poola õhku, nautigem vabadust, lõpetagem umbses õhkkonnas mürgitamine ja ärgem kinnitagem poolakatele silte, mida nad ei kanna. Elagem rahulikult oma armsal, vabal maal. Ja ka sina ela rahulikult, isegi kui sulle see Poola ei meeldi.”