18.11.2021
Poliitbroilerid, autorollotajad, aknatihendajad… ühesõnaga, Kaja Kallase valitsus tavaline koosseis.
Hierarhiaid on inimeste elus olnud sellest ajast peale, kui meie esivanemad nuiadega mammuteid taga ajasid. Sama kaua on olnud ka juhme juhte, saamatuid alluvaid või neid, kes nürilt käsku täites on valmis toime panema mistahes kuritegusid.
Pika arengu jooksul peaks inimühiskond ju olema õppinud oma elukorraldust mõistlikul kombel seadma, et juhid kooskonna elu suisa rappa suunama ei pääseks. Aga kas on?
Lawrence J. Peter (1919 – 1990) oli Kanadas sündinud pedagoog, teadlane ja haridusjuht. Laia üldsuse teadvusse sööstis ta 1969. aastal, kui koos Raymond Hulliga avaldas raamatus „Peteri printsiip“ oma uuringu hierarhiates valitsevade seaduspärasuste kohta. Eesti keeles ilmus see raamat Henno Rajandi tõlkes kõigepealt 1972. aastal „Loomingu“ Raamatukogus (nr. 29 – 31). Hiljem on ilmunud ka kordustrükke.
Raamatus sõnastas Peter oma kuulsa Peteri printsiibi: „Mis tahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasandile“. Teisisõnu – töötajat edutatakse niikaua, kui ta oma tööga toime tuleb. Kui ta osutub edutatuks ametisse, kus ta oma tööga enam toime ei tule, siis teda enam ei edutata. Lahedalt lustlikus stiilis analüüsib teadlane oma printsiibi ilmnemist mitmesugustes hierarhiates.
Kuidas Lawrence J. Peteri tähelepanekud sobiksid iseloomustama meie tänast … (talitsegem end ja jätkem iseloomustavad epiteedid siinkohal ütlemata) valitsust? Heitkem põgus pilk Peteri tõdemustele.
„Ka seadusandlus [mõeldud on parlamenti – P. O.] ise on hierarhia. Valitud rahvaesindaja, kes hierarhia realiikmena ebakompetentseks osutub, ei saa ametikõrgendust.
Kompetentset lihtliiget võidakse aga edutada ka kõrgemale võimupositsioonile – mõne tähtsa komisjoni liikmeks, komisjoni esimeheks või mõnes süsteemis ka kabinetiministriks. Igal niisugusel astmel võib edutatu omakorda ebakompetentseks osutuda.
Nagu näha, valitseb Peteri printsiip kogu valitsemissüsteemi seadusandlikku haru, alates kõige silmapaistmatumast parteitöötajast kuni kõige kõrgemate valitavate ametiteni välja. Igaüks püüab siin oma lõpptasandile tõusta ja igal ametikohal on tendents aja jooksul minna inimese kätte, kes on võimetu oma kohustusi täitma.“
Sama range hinnangu annab autor ka hierarhiatele täidesaatva võimu kõigil tasanditel.
„Nüüd on teil kindlasti juba selge, et see printsiip maksab ka täidesaatvas harus: valitsuse kantseleides, ministeeriumides, agentuurides ja teenistustes, nii ülemaalisel, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil. Kõikjal, alates politseist ja lõpetades sõjaväega, näeme vaid jäiku palgaliste ametnike hierarhiaid, ja kõik need hierarhiad on paratamatult risustatud ebakompetentidega, kes ei oska teha oma tööd, keda ei saa edutada, aga keda ometi ei saa ka vallandada.“
Peter nendib: „Mis tahes valitsus, olgu ta demokraatia või diktatuur, totalitaarne või vaba ettevõtluse bürokraatia, variseb kokku siis, kui tema hierarhia saavutab talumatu küpsuse astme.“
Peter esitab selle olukorra näitlikustamiseks matemaatilise valemi, millest selgub, et kui kõik ametnikud hierarhias on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile, siis ei ole hierarhia võimeline enam mitte mingit kasulikku tööd tegema.
Enda ebakompetentsuse varjamiseks võidakse kasutada mitmeid meetodeid. Näiteks kiiga-kaaga sündroomi.
„Kiiga-kaaga sündroomi puhul võib täheldada põdeja täielikku võimetust langetada oma ametiastmele vastavaid otsuseid. Seda tüüpi ametnik vaagib lõputult küsimuse kõiki positiivseid ja negatiivseid külgi, ei suuda aga iial millelegi pidama jääda. Oma tegevusetust õigustab ta väärikate vihjetega „demokraatlikule menetlusele“ või „kaugemale perspektiivile“.“
Võib ka kasutada nõuandvaid instantse, nagu näiteks teadusnõukoda…
„Paljud asjatundjad on tegelikult juba oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud: nende nõuanne on mõttetu ja kohatu. Mõnel neist on küll arukad teooriad, aga nad on võimetud neid praktikas rakendama. Olgu nii või teisiti – ei arukaid ega arutuid ettepanekuid ei ole võimalik tõhusalt ellu viia, sest riigimasin koosneb tohutust hulgast haakuvaist hierarhiatest, mis kõik on paksult ebakompetentsust täis.“
Millisena aga näevad enda olukorda ebakompetentsed töötajad ise? Kuidas nad sellesse suhtuvad?
„Ebakompetendi sisemaailma avamine on tegelikult väga huvitav küsimus. Millisel määral inimene ise oma käpardlikkusest aru saab? /…/
Enamikul juhtumitel ei ole mul võimalik olnud nentida olukorra vähegi sügavamat mõistmist. Mõningaid minu poolt uuritud juhtumeid siiski analüüsiti ja mul õnnestus nende kohta psühhiaatrilisi andmeid saada. Need näitasid, et patsiendid õigustasid end ja süüdistasid oma äpardustes teisi.“
Ja Peteri põhiline järeldus kõlab nii:
„Ehkki mõned inimesed saavad oma tööga hästi hakkama, panin ma tähele teisi, kes olid kerkinud oma kompetentsuse tasandist kõrgemale ja narrisid oma ametit, sõid kolleegide närve ja õõńestasid oma organisatsiooni teovõimet. Siit sündiski loogiline järeldus, et iga viimase kui ameti jaoks, mis maailmas leidub, on kuskil keegi, kes sellega toime ei tule. Kui sellele inimesele küllaldaselt aega antakse ja teda piisavalt edutatakse, siis ükskord ta selle ameti ikka saab.“
Üks võimalus on siiski, mida isegi Lawrence J. Peter oma õpetuses pole käsitlenud. Mõnda hierarhiat on võimalik tervenisti välja vahetada, asendada sellisega, mis koosneb kompetentsetest inimestest.
Kui tegu on riigi valitsemisega, siis võib sellise operatsiooni läbiviimisega mõnikord kiireks minna…
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
