01.12.2021
Lukašenka inimkilp Valgevene-Poola piiril
Kes või mis põhjustas migrandikriisi Valgevene läänepiiril? Kui nii küsida, siis esimene vastus oleks – loomulikult Aleksandr Lukašenka. Ning iseenesest mitte vale vastus. Ent see ei aita meid edasi, kuna Lukašenka sihiks ongi lääneriikide kahjustamine. Autoritaarne Valgevene on nõrk riik, kus selle eesmärgi jaoks pole palju valikuid. Euroopa Liidu loogikavastane migratsioonipoliitika pakub talle üht neist.
Välisrände survet põhjustavad ja mõjutavad rahvastikuarengu suundumused, jõukusetaseme ebaühtlus, võrgustike olemasolu, ligipääs infole, reisimisvõimalused ja humanitaarkatastroofid. Ent tegeliku rände ulatus sõltub eelkõige vastuvõtva riigi rändepoliitikast. Lääneriikide migratsioonipoliitika oli praegusest täiesti erinev kahe maailmasõja vahel, mil kaitsti vasakpoolsete nõudel väga rangelt ning tulemuslikult oma töötajate palgataset odavtööjõu eest.
Olukord hakkas järk-järgult muutuma 1960.-1970. aastatest, mil Lääne-Euroopa riikidesse hakati lubama välistööjõudu, esialgu piiratud määral ja kontrollitult. 1990. aastatel tehti uksed laiemalt lahti ja veel suuremad muutused järgnesid nullindatel. Viimastel aastatel on Euroopa Liitu sisenenud igal aastal keskeltläbi ligi kolm miljonit rändajat. 2020. aasta seisuga on Euroopa Liidus üle 8% välissündinuid, kokku 37 miljonit. Välispäritolu rahvastiku, st nende, kelle vanemad ja vanavanemad pole sündinud Euroopas, arv ja osakaal on muidugi märksa suurem.
Oluliseks murranguks just Euroopa Liidu piirikäsitluse osas oli aga muidugi 2015. aasta, mil Angela Merkel Euroopa Liidu reeglitest lugu pidamata piiririkkujaid oma riiki kutsus. Tuli koguni üle miljoni isiku. Sestsaadik pole enam selge, kas ja kuidas Euroopa Liidu välispiire üldse kaitsta tohib. Nüüd, 22. oktoobril märkis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, et tõkete ehitamist bloki välispiirile põgenike eemale hoidmiseks heaks ei kiideta ehk “okastraadi ja müüride jaoks raha ei eraldata”.
Samas tuli eelmisel aastal illegaalselt piire ületades Euroopa Liitu üle 125 000 isiku, peamiselt Vahemere rändekoridoride kaudu. Suurem osa neist üritab varjupaika taotleda Euroopa Liidu jõukamatest riikidest. Taotluse menetlemisel määratakse kõigepealt kindlaks päritoluriik, seejärel otsustakse, kas taotlus rahuldatakse. Mitterahuldamine on tõenäolisem, ning kui see juhtub, on rändajal õigus otsus edasi kaevata. Kui otsus jääb samaks, tuleb rändaja koduriigiga kinnitada väljasaadetava isiku kodakondsus, väljastada reisidokument ja lennutada või sõidutada seikleja tagasi.
Kõik võiks ju paberil välja näha loogiline, aga tegelikult seda pole. Euroopa Kontrollikoja käesoleva aasta septembris ilmutatud eriaruande kohaselt on alates 2008. aastast keskmiselt 500 000 välismaalasele aastas antud korraldus Euroopa Liidust lahkuda, kuna nad olid liitu saabunud loata või oli nende Euroopa Liidus viibimise õigus aegunud. Tegelikult on neist naasnud alla kolmandiku ning väljaspoolt Euroopat tulnute puhul on tegelik naasjate määr vähem kui 20%.
Seega on sajad tuhanded isikud jäänud igal aastal Euroopa Liitu illegaaliks ning kokku võib neid olla mitu miljonit. Nad ei saa tööd, vähemalt ametlikult mitte, peavad olesklema või tegelema musta äriga, ning küllap on tegemist ka radikaliseerumise taimelavaga.
Sedavõrd ulatuslikku rännet ja eriti illegaalset immigratsiooni Euroopasse on väga raske ratsionaalselt põhjendada. Õigemini võimatu. 2020. aasta seisuga on kolmandate riikide kodanike kehtivatest Euroopa Liidu elamislubadest vaid 20% antud töötamiseks. Immigratsioon Aasiast ja Aafrikast pole kaasa aidanud Euroopa riikide tööealiste ja ülalpeetavate proportsiooni muutmisele tööealiste kasuks. Vastupidi.
Eurostati andmetel oli 2019. aastal Euroopas 20-64 aastaste riigissündinute keskmiseks tööpuuduseks 6%, aga Euroopast väljaspool sündinute puhul 13%. Seejuures olid kõige suuremad vahed just kõrgema elatustasemega riikides, kus on rohkem immigrante, näiteks Rootsis on need näitajad 3% ja 17%. Rääkimata sellest, et vähemalt mingil määral kannatavad immigratsiooni all turvalisus, inimeste vaheline usaldus ja koostöö ning sihtriikide ühiskonna enamus tegelikult nii suures ulatuses immigratsiooni ei soovi.
Raske on Euroopa Liidu senist rändepoliitikat põhjendada ka humanitaarkaalutlustega. Või kui, siis on need kaalutlused väga naiivsed ja lühinägelikud. On ju selge, et need, kes kõige rohkem abi vajavad, ei suudagi Euroopa Liidu piirideni jõuda. 2015. aastal, mil rõhuti meie inimlikkusele, oli PEW’ uurimiskeskuse andmetel Euroopa välistest riikidest põgenikestaatuse taotlejatest mehi vanuses 18-34 tervelt 42%, ning kõigist taotlejatest oli meessoost ligi kolmveerand. Altruism peaks olema ratsionaalne – peaksime aitama ikka neid, kes kõige rohkem abi vajavad.
Ebaratsionaalsus on seletatav ainult ideoloogiaga. Kõikidest vähemustest on Euroopa Liidu vasakliberaalne baaskonsensus välja valinud ja esile tõstnud kaks gruppi – seksuaalvähemused ja immigrandid. See-eest jõuliselt, nagu teisi vähemusi või enamusi polekski. See, kui illegaalne immigrant esitab rahvusvahelise kaitse vajaduse põhjendusena oma kodumaal tagakiusatud seksuaalvähemusse kuulumise, peaks Euroopa Liitu jäämiseks toimima kõiki soomuseid läbistava mürsuna.
On selge, et Euroopa riikidel pole mingit tehnilist probleemi vajadusel tõhusamate vahenditega, sh relvadega oma piire kaitsta. Seda on alati peetud riikide kohuseks. Otsustav tegutsemine võtaks seiklejatelt ja inimkaubitsejatelt motiivi, säästes nii riikide ressursse kui ohtlikule teele siirduvate rändajate elusid. Paralleelselt tuleks suurendada abi neile vaesemate ja ebastabiilsemate riikide elanikele, kes seda tõesti vajavad. Läbiviidav poliitika aga, sh tagasisaatmissüsteemi ebatõhusus – vastupidi – õhutab üha enam ja enam ebaseaduslikku rännet.
Selle aluseks olev ideoloogiline kiiks või poliitreligioon ju lausa provotseeribki tegudeks ning tuleb tunnistada, et Lukašenka valitud tööriist on omajagu segadust ja tüli juba tekitanud. Piiri kaitsmiseks ei puudu võimekus, vaid tahe. Ning tahte puudumine ongi piirikriisi põhjus. Kui aga soovida positiivselt lõpetada, siis võiks jääda lootus, et just nüüdne kriis toob Euroopa Liidu juhid maa peale tagasi.
Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE),
ajaloolane
