11.12.2021
Ajakirjanik Andres Raid.
Hiljaaegu tõi meedia ära Eduard Odinetsi arvamusartikli koolide kohta. Enne seda esitaks siinkohal samal teemal äratoodud Margit Sutropi sõnavõtu leidmotiivi – seekord teeks EPL-i suunas siiski reveransi, sest Sutropi ei esitletud kui õpetlast, vaid kui poliit(sic!)kolumnisti.
Tuleb välja, et kõigi nende aastate jooksul raisatud miljonitest hoolimata pole eetikakeskuses siiani isegi hariduse kui sellise mõistet selgeks saadud ega vaieldud. Haridust ei ole teadupärast võimalik kuidagimoodi anda, samuti ei ole teda võimalik ka kuidagimoodi võtta.
Ja ometi teatab Sutrop täiesti süüdimatult: „Maailmas on vaid 50 keelt, milles antakse kõrgharidust“. Koolis saab anda tunnistuse järjekordse õppekontsentri läbimise kohta, saab anda kellelegi musi ja õpetajale lilled.
Kahe aastaga nullist filoloogiamagistriks saanud Odinetsi jutu juurde tulles vaatab kogu alastuses vastu seesama murekoht – autor ei ole paraku teemaga ei kursis, vastavat ettevalmistust ei oma ega pole ka tuttav enne teda tõsiteadlaste (vt kasvõi J.B. de Courtenay) poolt loodud pagasiga – paljud eksiteele juhtivad väited ja ennekõike loosungid oleksid lihtsalt olemata jäänud.
Kohe Eesti Vabariigi loomise alguses peeti esmatähtsaks koolivõrgu korrastamist ja terve haridussüsteemi sisuliselt uuesti ülesehitamist. Oluline on siinjuures vahet teha koolivõrgu ja haridussüsteemi vahel, esimene on vaid teise üsna väike koostisosa. Mitmes Eesti väikelinnas olid majanduslike raskuste kiuste eri koolid vene, saksa ja eesti laste jaoks ja seda mitte seepärast, et teisi kuidagi eriti armastati, vaid eeskätt lähtuti just OMA kultuuri, sh keele kaitsmise vajadusest.
Kindlaks on tehtud, et üks keel võib „imeda“ endasse kuni 8% võõrast keelt ja jääda seejuures endiseks, suuremate segunemiste puhul saame mingi uue kvaliteedi, heaks näiteks on afrikaans. Tegelikkus on ju selline veel kõigele lisaks, et on kümneses kollektiivis kasvõi paar-kolm venelast või moodsamal ajal inglisekeelset, minnakse enamuses olevate eestlaste poolt üle vähemuse poolt pruugitavale, kuid üldiselt enamlevinud keelele.
Veel üks aspekt, millele paraku poliitoraatorid oma asjatundmatuses tähelepanu ei pööra. Tähtis ei ole ainult keel, vaid ka meel ja veelgi täpsemalt – keele ja meele ühtsus. Suurimaid vigu, mis seejuures tehakse, on ettekujutus, et mingite administratiivsete või organisatoorsete meetmetega suudetakse luua meelemuutus ja vahetada paremakäelistel vasakus ajupooles väljakujunenud märkide süsteem! Kui ikka ettekujutust ei neurolingvistikast ja paljust muust veel tegelikult ei ole, peaks neist asjust vaiksema häälega rääkima, veel parem – võiks hakata enda jaoks asju selgeks tegema.
Ülinaiivsest ettekujutusest selles vallas annab tunnistust Kaja Kallase puhang – ainuke, mida me venelastest ootame, on… eesti keele oskus! Oeh jah, Martin Ehala kirjutas alles hiljuti, et isegi eesti tudengihakatistel puudub elementaarne funktsionaalne lugemisoskus, mis teistest siis veel tahta. Samas – peaminister ei tahagi midagi muud, ei lojaalsust, ei patriotismi ega isamaalisust…
Aga – sotsid leiavad, et mingit teadmist, oskust ega arusaamist polegi vaja, sest vajalik on lihtsalt Vargamäe Andrese kombel lollilt tööd teha töö tegemise nimel. Loeme, küll teises kontekstis, kuid lähenemine sama – „Meil on vaja tööle hakata.”
Selles kirjatükis vaatab eriti erksalt vastu üks üldine poliitaktivistide puhul üldine võte – igal pool on meie, tööle peame hakkama meie, tegema peame meie, palka, hüvitisi ja kõike muud naudin paraku mina… Vastutame, kama kaks, mis välja tuli, ikka meie (loe – teie). Värske näide: „Terviseameti külmlaorikke veaahela hüvitab valitsus”.
Kuna valitsusel raha ju ei ole, tal on maksumaksja käest kokku korjatud raha nö. hoiul sellesama rahva eluolu paremaks korraldamiseks – siis on esil sama skeem – meie keerasime selle jama kokku, kinni maksate teie!
Aga mis siiani salaja tehtud ja mille najal need senised tekstid tulevad – harimatus ühelt poolt ja äkki millegi poolt toetatud ettekujutus teisalt – miks muidu noorsotsid seda praktikat igati legaliseerida püüavad! Tõsiselt?!
Vähemalt sellistest asjadest, nagu seda on meie emakeel, peaks harimatud aktivistid eemale hoidma.“
Andres Raid, ajakirjanik