Eesti vajab oma välispoliitilist joont, mitte Josep Borrellile suhu vahtimist

Juba ammu on räägitud, et Eestil pole oma välispoliitikat ja välisminister Eva-Maria Liimets kinnitab seda taas oma sisutühjade juttudega.

BNS vahendab: Välisminister Eva-Maria Liimets osales esmaspäeval Euroopa Liidu välisasjade nõukogul, kus rõhutas, et Euroopa Liidul tuleb vastata Venemaa võimalikule agressioonile Ukraina piiril.

Välisministrid kõnelesid päevakajalise teemana Ukraina julgeolekuolukorrast. „Venemaa sõjaline eskalatsioon Ukraina suunal ohustab lisaks Ukrainale selgelt ka terve Euroopa julgeolekut, mistõttu tuleb liikmesriikidel vastata võimalikule agressioonile ühiste vastusammudega, vajadusel sealhulgas majandussanktsioonidega. Avaldasin täna toetust Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Josep Borelli ettepanekule arutada liidu võimalikke tegevusi eesoleval ülemkogul ning samuti kinnitasin üle, et Eesti seisab kindlalt Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse eest,“ ütles Liimets.

Olukorrast Valgevenes rääkides tõi välisminister välja, et võimude vastaste sanktsioonide vastuvõtmine oli liikmesriikide ühise pingutuse tulemus, aga probleemid Valgevenes jätkuvad. „Tähelepanu tuleb hoida sealsete repressioonide ohvritel ja kodanikuühiskonna toetamisel, kellele avaldasin Eesti tugevat toetust ka eile Borrelli kokku kutsutud kohtumisel Valgevene kodanikuühiskonna esindajatega,“ sõnas välisminister.

Eesti välisminister ei peaks rääkima selliseid õõnsaid sõnu – on ju kõigil väga täpselt teada, kui hambutult tegutses EL nii Ida-Ukraina konflikti puhkedes kui ka Malaisia reisilennuki allatulistamise järel. Ometigi jätkatakse just selliste sõnavõttudega, nagu Liimets just värskelt tegi. Eriti rumalaks muudavad olukorra kiidusõnad Josep Borrellile, kes laskis ennast tänavu veebruaris Moskvas alandada.

Selline tühikargamine ei muuda Venemaa ja Valgevene poliitikas midagi ja kui Eesti välisminister ka käib ainult sõnu seadmas, siis muutub ka meie riik naeruväärseks. Eesti ei peaks mitte Brüssseli poliitikale järele kiitma, vaid näitama oma initsiatiivi ja seda just sammudega, mis paneksid Moskva ja Minski kukalt kratsima. Eesti vajab oma välispoliitikat, mitte Brüsseli tühikargamise kiitmist, mida on piinlik kuulata.