14.12.2021
Irdorath
Kui mõni aeg tagasi kutsuti siinse vasakliberaalse peavoolumeedia poolt „tühistama“ Tõnis Mägi ja korraldati eesti rahva esimuusiku halvustamise kampaania, siis tekkis küsimus: kuidas kavatseti asi lõplikult vormistada, sest tühistamist pole ju nii lihtne teostada – meie naeruväärsed telekanalid Tõnist niigi ei näita, peaaegu sama kitsi raadio on lisaks veel väljasurev meedia, kontserte pole suurt kellelgi, rahva mälust ja südamest Tõnise laule aga ei kustuta ükski vaktsiin.
Kuidas siis tühistada sooviti? Korjata kõikjalt fono- ja videoteekidest, raamatukogudest ja arhiividest kõik tema plaadid, kontsertülesvõtted ja sõita buldooseriga üle? Meie praeguse võimu vaimsete ja füüsilistegi eelkäijate poolt oli selline moodus loodud veel siis, kui nõukogude võimul oli probleeme Marju Kuudiga. Ruja esinemiskeeldudest rääkimata.
Kuid nagu näitab totalitaarsete režiimide ajalugu, saavad peatühistajad kergendatult ohata vaid siis, kui on tühistatud ka neid ärritanud organism – inimene on pagendatud, vangistatud või füüsiliselt hävitatud. Ja „vihakõneseaduse“ väljatöötamise kiirendamist nõuab Eestilt pandeemiale vaatamata Euroopa Liit, mis ongi muutumas rahvaste koonduslaagriks, kus kõik rahvused ja sood peavad „ühtemoodi riides käima“.
Täna, 14. detsembril, saabus uudis sellest, mida võib teha ja tehaksegi süsteemiga pahuksisse läinud inimesega: valgevene opositsionäär Sjargei Tsihhanovski sai teisitimõtlemise- ja ütlemise eest 18 aastat vabadusekaotust. Võis ju ka hullemini minna – nagu näiteks Boriss Nemtsoviga Venemaal. Aga kuna me räägime praegu Tõnis Mäest, keda ei toetanudki tema kunagised lavakaaslased, siis pöörame tähelepanu mõnevõrra varju jäänud asjaolule: täna saadi Minskis aastaid ka teisitilaulmise eest. Meeleavaldusel esinemise eest, mida heidetakse ette ka meie Tõnisele. Tulebki välja, et moraalne vahe praegust Eesti võimuladvikut teenindava ametnikkonna ja meedia ning Lukašenka karistussüsteemi vahel seisneb mitte põhimõtetes, vaid pelgalt vahendites, aga küll meie justiitsminister Maris Lauri likvideerib EL-i tungival toel meie mahajäämuse „Euroopa viimasest diktaatorist“.
Venemaalgi „tühistati“ mitmeks aastaks Andrei Makarevitšit, kes julges laulda Donbassist põgenenud ukrainlaste lastele. Praegugi mõistetakse Moskvas kohut mitme „opositsioonilise“ muusikastaari üle. Aga juba täna mõistis Minski kohus kaks aastat vabadusekaotust valgevene fantasy-folkansambli Irdorath asutajatele Nadežda ja Vladimir Kalatšidele (Надзея і Уладзімір Калачы). Nemad mängisid protestiaktsioonidel 16. augustil, 06. septembril ja 25. oktoobril 2020. aastal. Sellest teatab Valgevene inimõiguste keskus Vesna.
Abikaasad ja veel 14 inimest peeti kinni selle aasta augustis suvilas Minski lähistel, kus peeti üheskoos Nadežda Kalatši sünnipäeva. Valgevene siseministeeriumis nimetati Irdorathi muusikuid „Minskis protestijate kolonni eesotsas korduvalt sammunud torupillimängijate grupiks“. Kuus muusikut anti kohtu alla: Dmitri Šimanski sai kolm aastat, kuid tal õnnestus pageda Poolasse; Nadežda ja Vladimir Kalatš said 2 aastat vanglat, ülejäänud kolm – abikaasad Pjotr ja Julia Martšenko ning Anton Šnip – alles ootavad kohtuotsust.
Nadežda ja Vladimir lõid ansambli Irdorath 2011. aastal, nad lasid välja kolm stuudioalbumit ja esinesid 2017. aastal maailma suurimal heavy metal’i festivalil Wacken Open Air. Eelmisel aastal vallandati Kalatšid Minski noorte ja laste hariduskeskusest selle eest, et nad mängisid meeleavaldustel ja andsid „hoovikontserte“.
Nii tühistati mainekad valgevene muusikud selle eest, et nad mängisid nendele, kellele pidasid õigeks mängida – oma sõpradele, oma maa kodanikele.
Kas varsti peamegi sammu Lukašenkaga?
Ivan Makarov