26.09.2016
Presidendivalimised Valimiskogus 24.09.16
Võib vaid ette kujutada õudu adudes, et elukaare lõpujoonel ei olegi põhjust seada samme iseenda monumendi suunas. Excegi monumentum ei õnnestunud. Kogu senine valedest valge elu ei vääri roosi nime presidendiaias. Ei usalda kodumaa kaugeid külalisi ja neid esindavaid volinikke, tavalisest paksemat varbaküünt, uhkemat ülikonda ega pajatusi Pariisi ooperist, ei mõju enam tore avatuse – ja sallivusejutt, sest parketile jäävad reetlikud porised jäljed. Varastasid – kahetse ja palu andeks! Aga aina edasi küüned enda poole, raatsimata isegi sitta varestele jätta, ei saa.
Külamehed tulevad ooperimajja kokku ning tuimalt visatakse täitmata sedelid kasti – partokraatia on surnud ja haiseb halvasti!
Eestimaa jätab naerdes hüvasti ENSVga. On kõriauguni villand sellest jauramisest, aktsiisitõusudest, jälestusväärsest küüditamisplaanist – haldusreformist rõhuga viimasel sõnal. Eestimaa vihkab tallinnistlikke surnuksvalitsejaid – ei kannata enam edevat riiginisa otsas rippuvat nomenklatuuri!
Ülimilitaarset tanki saab tulelondiga saba alt kõrvetada, nagu kavalad kõrberahvad hästi teavad. Ka eduordu saatanlik poliittehnoloogia, mis püüdis endas ühendada mees- ja naisalget koos siimkaljurandse pärispatuga hägustas meediahuigete saatel hea ja kurja äratundmise puu, kuid tarkusepuu ei kuivanud sootuks. Inimesed võivad ju olla moodsast elust lummatud, välismaisest tarkusest lollitatud, ent rahvas pole lõpuni haige, ja kaugeltki mitte veel surnud. Katku maaletoojad ja koolera levitajad, kavalad linnupüüdjad langesid iseenda seatud püünisesse, lahustusid kõigi silme all eimillekski.
On liigutavalt tore elada hetkis, kus sünnib ajalugu. Mutta tambitud ja sildistatud rahvuslus ei pea enam häbenema oma lippu, keelt ega kultuuri. Ei ole tähtis mitu häält Mart Helme laupäeval sai – rohkem ei annagi endise nomenklatuuri käest välja pigistada! -, tähtis on see et 24. septembril 2016. aastal ei õnnestunud meie maad lõplikult kaaperdada – Eestimaa jäi meie kätesse!
Kalle Mälberg