21.12.2021
Marianne Mikko
“Kord suvepäevadel hüüdis üks kolleeg mulle rahva ees: „Tere, eurotüdruk!” Seisatusin imestunult. Kui naine pole enam kahekümnendais, siis kirjutamata reeglite järgi peaks tema poole pöörduma teisiti.”
Niimoodi alustab kunagine sotsist eurosaadik, vananeva daami eas (loodetavasti on nii korrektne) Marianne Mikko peatükki seksuaalsest ahistamisest raamatus “Naise koht”.
Nii kaugele siis olemegi jõudnud. Olete tähele pannud, et kui noored kutid ja plikad räägivad omavahel, et „mehed, lähme sinna“ või „naised, mis te arvate sellest“, siis vanemad prouad pöörduvad üksteise poole sõnaga „tüdrukud“ ja seeniormehed omakorda „poisid“. Ja see on iseenesest nii tore, sest kes ei tahaks noorena vanem ja vanana noor olla.
Nii on see ikka olnud ja jääb edasi. Vähemalt Eestimaa külades, kuhu peened eurokombed ei jõua.
„Olen täiesti veendunud, et paljud naised on end leidnud sarnasest ülimalt ebamugavast olukorrast. Tundnud imelikku häbitunnet, mille tekitab mehe kohatu fraas. Millegipärast on sedalaadi ahistamist meil rohkem kui vanas Euroopas. Ma jätan Skandinaavia maad kõrvale, sest Põhjala riikide võrdõiguslikkust silmas pidades ei tule selline käitumine kõne alla. Kui Lõuna-Euroopas võibki üht-teist üleolevat täheldada meeste pilgus, siis verbaalselt ei kipu nad end Jüri või Juhani kombel enam väljendama. Nad on aru saanud, et eriti kaugele selle stiiliga ei jõua,“ pajatab Mikko.
Ja raske on aru saada, mida ta tegelikult tahab.