Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ega sina kuulnud ole, et mul nabaauku pole?

-
22.12.2021
Herluf Bidstrupi karikatuuri fragment

Viimasel ajal on peavoolumeedias avaldatud kümneid „uudiseid“ Mihkel Raua isiklikust elust. Hea muusik ja tuntud saatejuht annab vihjeid, selgitusi ja tõenäoliselt on see teatud auditooriumile ka huvitav, sest kuna kõik see ilmub, ju see siis ole kellelegi vajalik. No ei pea ju nii olema, et tähelepanu keskmes on ainult noored ja karvased, nagu Uudo Sepp. Ja keda ei huvita, see ei loe, ja kogu lugu.

Kuid mida külvad, seda ka lõikad. Kui keegi on päri sellega, et tema ja ta lähedaste isiklikud suhted jagatakse peavoolikus kontvõõrastega, siis tekkib paratamatult tunne, et asi on kuidagi imelik ja inimesed hakkavadki oletama, milleks see hea on, kas tegemist on edevuse, enesepaljastuse sõltuvuse või veel tont teab millega.

Ausalt öeldes piirdun Mihkel Raua puhul alati temale pühendatud „pommuudiste“ pealkirjadega, mida ei saa öelda tema muusikaloomingu kohta, mis on tunduvalt köitvam. Ja nüüd sain Delfi pealkirjast teada, et Rauast levivad mingid jaburad kuulujutud. Esmaallikaks oli märgitud sky.ee, kus tõesti oli mingi refereering pealkirjaga „Mihkel Raud kohtus jabura kuulujutuga iseendast: see ei ole isegi naljakas enam!“ Seal on kirjas:  „Kuulujuttudel ei ole aga otsa ega äärt ning nõnda on Mihkel kohtunud nii mõnegi kummalisega, mis kukalt kratsima paneb. “Neid on väga palju…““

Ei tea, mis kummalistega „Mihkel“ kohtus ja kelle kukalt kratsima pidi, sest ausalt öeldes ei ole ma mitte ühtegi kuulujuttu Mihkel Rauast kuulnud ja jäängi õndsasse teadmatusesse, sest saadet, kus Raud ise väidetavasti räägib nii naljakatest kui ka pahadest kuulujuttudest tema kohta, mina kuulama küll ei hakka. Sest kui on Eesti meedias midagi peavoolikust veel tükk maad hullem, siis on need meie saastamuusika ja lobapidamatuse raadiojaamad.

Loogika ütleb, et inimene, kes levitab ise tema enda kohta käivaid „rohkeid kuulujutte“ ja kommenteerib neid massimeedias, on nendest ise mingil ratsionaalsel põhjusel huvitatud.

Kuid on muidugi ka teine võimalus, täpselt nagu ühes habemega õpetlikus loos. Ühele inimesele öeldi, et keegi nimetas teda lolliks. Mees hakkas muretsema, et tema tuttavad sellest teada saavad, ja kukkus helistama oma sõpradele, sugulastele ja kolleegidele ning küsima igaühe käest: „Ega sa ju ei kuulnud, et mind lolliks nimetati?“ Nii helistas ta läbi praktiliselt terve linna.

Kuna igaüks lohutas teda, et ei, ma küll ei ole praeguse hetkeni kuulnud, et sind lolliks peetakse, rahunes ta lõpuks maha.

Ivan Makarov