26.12.2021
Kümne-miljoni-mees.
Tšehhovi samanimelise novelli tõlkinud Friedebert Tuglas, arranžeerinud Kalle Mälberg
Kaunil sügisõhtul istus mitte vähem kaunis euroeksekuutor Simeon Gottlieb Goldberg teatri teises toolireas ja jälgis nagu peenele kultuuriinimesele kohane pingsalt Kaarel Irdi lavastatud Nikolai Pogodini näidendit „Kremli kellad“, kus Lenini osas hiilgas Kaarel Karm.
Äkki kiskus kõigil kõrgetel toolidel äparduja, kelle kollektsioonis pooled Ostap Benderi 12 toolidest – asepresident, peaminister, pangapresident, vallavanem, eurovolinik ja nii edasi ja nii tõesti, nägu krimpsu, silmad tõmbusid kissi, hingamine peatus… Simeon Gottlieb, kelle oletatav vaarvanavanaisia oli kord Otepääl Eesti lippu õnnistades hoiatanud lipu kui Moosese kepi mahapillamise eest, sest muidu madu salvab.
Ja Simeon Gottlieb kummardus toolil ettepoole – mahlakas aptsihh! – aevastus paiskus üle saali. Aevastamine pole ju kellelegi ega kuskil keelatud, aevastavad nii naistenaba varjus parteihüpleja piraat John Eric Niilus Ross, aevastavad nii Räpina Volodja Dubinini pioneerimaleva esimees Urmas Klaas, Valga pioneerijuht Marko Mihkelson kui ka Urmas Paet. Nad aevastasid kõigiga koos pioneerilaagris „Artek“ huulil hüüe „ Alati valmis!“, aevastas ka nõunik Urmas Kaju, kui talle teatati, et pank maksab ainult Simeon Gottlieb kohtukulud. Nõunik müügu oma maja ja vaadaku ise, kuidas saab – aevastas Urmas ja surigi päriselt maha. Kõik aevastavad vahetevahel.
Aga haudvaikses teatrisaalis lajatav järsk aevastus tõmbab ikkagi tähelepanu – meie päikesepoisile sünnis see pole.
Oleks nagu teema lõpp, aga ei ole. Simeon Gottlieb Irvikkiisu, kel laia lõuaga majandusaspirandi jutt alati varuks, on iga jama korral treeninud ja harjutanud end pehmelt maanduma käppadele.
Ei kohmetunud Simeon Gottlieb tänagi, pühkis arstist abikaasa ulatatud rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber ega ta oma aevastusega kedagi ei tülitanud.
Kaarel Karm laval ei katkestanud nõuet anda kogu võim terviseametile, et ehitada kommunism koos koonduslaagrite täieliku vaktsineerimise, maskikandmise kohustuse ja kogu maa spekulantide elektrifitseerimisega, see näis olevat korras!
Ent nüüd pidi euromees kohmetuma. Ta nägi, et saali esimeses toolireas istuv hallineva tukaga mees pühib hoolikalt rätikuga oma kaela ja pintsakut. Mehes esimeselt toolirealt tundis Simeon Gottlieb eksimatult ära kõigi isamaa rüüstajate hirmu Toomas Kümmeli.
„Ma tatistasin Kümmeli täis,“ ehmus euroametnik. “Pole küll minu tase, raisk, aga see ajakirjanikutõbras vihkab mind juba ammu ja eriliselt. Peab vist ussiajaja Kranichi käes nõu küsima… just mees sai GRU viimase ülesande – ehitada rannikule luurekoole! Äkki vabandaks!“
Köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas Kümmelile kõrva: „Vabanda, kulla sõber, ma piserdasin sulle… Ma kogemata…“
„ Pole viga… pole viga…“
„Jumala ausõna, ma vabandan. Mina ju… ma ei tahtnud seda.“
„ Ah, istu edasi, lase kuulata!“
Simeon kohmetus, naeratas rumalalt ja hakkas näitelavale vahtima. Vahtis, aga leninlikku euroõndsust ei voolanud enam temasse. Eurorahutus tuli, jäi ja vaevas. Vaheajal sättis end Kümmeli kõrvale kõndima, ja võitnud ligihiiliva arguse, pomises:
„ Ma piserdasin sind, vabanda. Ma ju… mitte et…“
„Ah, lõpeta ära, ma juba olin unustanud, aga sina ikka,“ pöördus Kümmel minekule.
„ Unustanud… räägib, aga endal on tigedus silmis,“ mõtles patuste patune ja saatis kahtlevalt loojangusse lahkuvat Kümmelit.
„Ei taha enam tundagi. Peaks talle seletama, et ma ju ei tahtnud seda kümmet milli varastada, aga juudid, raisad… noh ja toda VEBi raha oli ju parteile väga vaja, mitte mulle… Ma ju tahtsin kõik seto ärivürstile, tollele Kolbakovile ära maksta…. Ma ei aevastanud nimme, see on looduse seadus. Ta peab ikka mõistma, ise ju veel geograaf, mõtleb, et ma nimme sülitasin tema peale. Kui praegu ei mõtle, siis mõtleb kodus, ja kirjutab jälle vastikult…“
Järgmisel päeval nokkis Simeon Gottlieb kiilanevalt kolbalt halle karvu, värvis vuntse, ajas selga Brüsseli peenest poest ostetud ülikonna ning sõitis Pirita jõe taha Kümmeli väravasse, kus juba hulk Jõelähtme rahvast Isakesele palvekirju tooma tulnud.
„ Eile, teatris, kui mäletad, sõber, aevastasin ja kogemata piserdasin… Vab…“ alustas endine vallavanem hädiselt vuntsi vabisedes.
„Kah asi, hoidku jumal!… Teie soov?“ pöördus Kümmel järgmise, rahva riisujat ja korruptanti paljatava talumehe poole.
„Ei taha kõneldagi,“ mõtles kunagine poliitvirtuoos kahvatades. „Tähendab, on vihane … Seda ei saa nii jätta … Ma seletan talle…“
Kümmel oli lõpetanud rahva pahameele ja ametnike musta pesu vastuvõtu ning pöördus oma kaksikute poegade poole, osutas vanema poja, kehvade Eesti suusatajate hulgast parima suusameistri varustusele, viitas:
„Too suusad, sõidame siit minema!“
„Tom, kuule Toomas,… Söandan ikkagi tülitada kahetsustunde pärast… kõige varastatu eest ja… tatistamise pärast eriti… Võin öelda, …niiöelda,… nõnda öelda,…ausalt öelda,… kuidas sulle nüüd öeldagi …nagu… nigu… pigem.. mitte meelega… nagu võiks arvata.“
„ Sa ikka ülbad, mõnitad ja pilkad, nagu alati, mängid nutust eliiti,“ Kümmel tegi virila näo ja kadus garaažiukse taha.
„Mis pilget siin,“ mõtles Irvikiisu, „Pole siin miskit pilget… Ise veel ajakirjanik, aga ei suuda aru saada… Kurat temaga! Kirjutan kirja, kirjutan arvamusloo, esinen teles ja raadios, olen ju vist isegi mingi professor, ei hakka end alandama!“
Mõtles, mis ta mõtles, aga kirjutama ei hakanud. Kõmpis järgmisel päeval jälle Kümmeli väravasse, võttis suhtemeistrist evangelisti Mäggi, selle, kes soovitas Liivimaa naistel maanteekraavis sünnitada, julgustuseks kaasa:
„ Ma käisin siin, et vabandada… Aga ei saadud minust aru, keegi ei mõista mind kodumaal. Brüsselis ja Euroopas armastatakse mind ja eriti minu kanget prantsuse keelt… Mu sekretär küll ei lubanud mul pruukida… Aga see siin… iga kallis eestlane mõtleb, et varastasin ja aevastasin ja tatistasin meelega. Kuidas ma suudaksin oma kodumaa peale sülitada, nagu Hans Luik noorem kunagi ammu kirikutornist tegi, mäletad see oli Veljo Käsperi filmis!“
„Mine perse, punnsilm!“ röögatas Kümmel ja küünitas pooliku Raasiku õlletehase pudeli järele, mille Juku-Kalle Raid oli aiamüüri peale unustanud.
„Käi perse, türastand Brüsseli taksojuht!“ trampis Kümmel väravaesise kruusas. Talle meenus minister Kranichi Laeva soos valitsuse istungil Kalle Mälbergi kohta öeldu – valitsuse ametlik seisukoht, mis veel polnud Riigi Teatajas avaldatud.
Miski rebenes ürgigise poliitlooma peas ja kõhus. Midagi nägemata, midagi kuulmata taganes ta järsule jõekaldale. Kallas kahel pool siugles teflonmees alla ja tuikus voogavasse jõe vahusesse vette. Masinlikult tegi ta mõned ujumisliigutused, keeris kandis vahva kavaldaja allavoolu.
Vett neelates haaras teda õndsus, verevaene tütar oli dünastia päästmiseks viskunud valitsejanna barrikaadile.
Urmas Kaju mälestuseks ja El Paradisio rahapumba tellimusel oli Erkki Sven Tüür Indrek Hirve sõnadele kirjutanud ooperi „Sinimustvalge needus“. Kui euroeksekuutori keha oli kulgemas Piritalt mereni esitas Jassi Zahharovi mehine hääl parasjagu „Raha aariat“.
Ei saanudki meie aja kangelane kunagi teada, et tema mõisapreiliks kasvatatud tütar, muidu üsna häbelik neiu, oli Eesti euroosariigis ennenägematu koroonaterrori vallandanud.
PS
Anton Pavlovitš Tšehhov, arst ja kirjanik võttis alati uude linna saabudes voorimehe ja küsis, kus siin lähim eurobordell asub.
Kirjandusklassikat luges
Kalle Mälberg