30.12.2021
Kaja Kallase mõtted.
Iga otsus, iga karistus, iga tunnustus, iga piirang peab olema põhjendatud ning üheselt mõistetav nii otsuse subjekti kui ka laiema avalikkuse jaoks.
Ka kurjategija võtab karistuse vastu leplikumalt, kui ta mõistab, mille eest ja miks see on määratud. Edasi kaevatakse otsused, mis on kaheldavad, mitmeti mõistetavad või sootuks arusaamatud.
Sama on tunnustusega. Kujutlege, kui Lehise/Kontaveidi asemel oleks aasta sportlaseks tunnistatud Kapa-Kohila kurlingumängija Maali. Rahval oleks silmad hämmingust punnis ja ka Maali ise kuulaks seda mokk töllakil. Tõenäoliselt ei suudaks Maali sellisest tunnustusest ka erilist rõõmu tunda. Pigem poeks häbiga keldrisse peitu.
Või kujutlege Armin Karule määratud igakuist toimetulekutoetust.
Olgu tegu ahistavate või soodustavate otsustega – need peavad olema loogilised ja arusaadavad.
Kui ma nüüd loen Kallase ülal olevaid mõtteid, siis ei ole üldse oluline, kas ma olen sots, ekrekas või orav – igal juhul tuleb peale masendav hämming. Mitte sellepärast, et ma sellise mõttekäiguga ei nõustu. Ka minu nõustumine ei ole oluline.
Aga selle sama inimese juhitud valitsus on juba kaks kuud kinni maksnud poole minu elektri võrgutasudest, kokku pisut üle 50 euro. Samas on mul fikseeritud hind ja minu elektriarved on praktiliselt täpselt samasugused nagu olid aasta eest. Seega ma ei ole „päriselt abi vajaja“. Ning mulle makstava raha võrra tõepoolest saavadki tegelikult abi vajajad vähem.
Ja oleks ma siis üksinda selline! Minusuguseid on kümneid tuhandeid. Siin ei ole jutt kopikatest, vaid miljonitest eurodest.
Ja taas – oluline ei ole, kas ma sellise kompensatsiooniga nõustun või mitte.
Oluline on, et ma EI SAA ARU, kas valitsus „ei saa kõiki inimesi elektriarvete maksmisel aidata, sest siis saaksid päris abivajajad vähem toetust“ või valitsus siiski saab seda teha, sest praktikas ta seda teebki?
Just see jääb mulle meenutama meie riigi valitsemist aastal 2021. Mitte rumalad otsused, mitte saamatus, mitte võhiklikkus. Vaid pidev ja painav olukord, kus ma EI SAA ARU, miks ja milliste põhjendustega midagi tehakse.
Olukord, kus valitsejad mahutavad ühte intervjuusse, ühte sõnavõttu täiesti vastandlikke ja teineteist välistavaid sisukohti. Olukord, kus mul pole aimugi, millise tippametniku või juhtivpoliitiku jutt esindab riigi mõtteid ja plaane.
Ka kõik vastuolud ühiskonnas, kõik protestid ja meeleavaldused ei ole ju tingitud mingite otsuste või piirangute raskusest ja ebameeldivusest. Vaid sellest, et inimesed EI SAA ARU. Ja aru ei olegi võimalik saada, kui KÕIGIL makstakse pool arvet kinni, sest arvete maksmisel ei saa aidata KÕIKI.
Siit ka minu soov uueks aastaks – tahaks aru saada, mis ja miks riigis toimub. Naiivne?
Priit Tali