Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jaak Uibu: presidendi tark rahvas vajab tarka Riigikogu

-
06.01.2022
Kui Riigikogu õiguskomisjoni eesotsas on sahkerdaja, siis pole imestada, kui asjad untsus on. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Ametisseastumise tseremoonial peetud kõnes ütles president Alar Karis, et tema üheks ideaaliks on tark rahvas. Karise sõnul tähendab tarkus oskust oma teadmisi kasutada ja saada hakkama igas olukorras. See on  hästi öeldud ja vastu ei saa olla mitte keegi. Ideaalis kõrguvad  targa rahva kohal sinine taevas, Toompeal tark Riigikogu ja tark valitsus.

Mis on rahva tarkuse parim mõõdupuu? Kolm aastakümmet tagasi kõnelesin nendel teemadel  Kopenhaageni Ülikooli etnoloogiaprofessori Axel Steensbergiga (1906-1999), kasutasin väljendit „primitive nations“ – primitiivsed rahvad. Eakas professor sai pahaseks ja sõnas, et primitiivseid rahvaid pole olemas ja ta on alati võidelnud selle väljendi vastu. Veel ütles ta, et kui rahvas on olemas ja jääb, siis see ongi tema tarkuse mõõt. Kui tal tarkust omas ajas pole, siis ta hakkab kiduma ja sureb välja. Millest professor soovis kõnelda, see  oli „primary nations“ – esialgsed rahvad. Teda huvitas, kuidas köitsid ürginimesed kivi varre külge, nii et see seal  püsiks. Meie täna seda ei tea ega oska.

Koroonapandeemia pani proovile nii rahva, Valitsuse kui ka President Alar Karise tarkuse. Valitsus värbas abiks teadusnõukoja. Lubatagu sellest esitada oma tähelepanekuid. Jõulukuu 15. päeval saadeti kõikidele Riigikogu alalistele komisjonidele pöördumine „Järgmised nõuanded teadusnõukojale“. Lootus oli kasutada tarkuse allikana Riigikogu kollektiivset intellekti. Tsiteerin pöördumise lõpuosa, sest tervik on saadaval Eesti Klubi netiportaalis.

Siinset faktipõhist artiklit „Järgmised nõuanded teadusnõukojale“ võiks käsitleda kui mittetraditsioonilist rahastamata sokraatilist uuringut. Selles ei ole sõnastatud järeldusi. Pöördumise autori arvates annab artikkel alust prognoosida Eesti iseseisvusele kaheldavat tulevikku, kus kõikvõimalike kriisidega (rahvastikukriis, keskkonnakriis, energiakriis, ühiskonna lõhenemine, usalduskriis jt) kaasneb poliitikute  ja ametnike küündimatus ning meedia oskamatus nende lahendamisele kaasa aidata. Ehk kõige tõsisem on rahvastikukriis – lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.  Palume Teilt kasvõi esialgseid lahendusi Eesti riigi toimimisele kriisiolukorras (võib ka käesoleva artikli alusel). Palun arengukavasid mitte pakkuda.

Saatnud selle pöördumise (rõhutan) kõikidele Riigikogu alatistele komisjonidele, jäin ootele. Miks ma kõikidele komisjonidele saatsin? Ikka seepärast, et olukord riigis on tõsine ja varasemal kogemusel Riigikogu liikmetele kirja saatmine on mõttetu, sest nemad on vabastatud sellest kohustusest enda tehtud seaduse jõul. Fraktsioonid ei pea ka vastama, juhatus annab  vastamise kuhugi komisjoni ja nii jääbki üle vaid kirjutada alalistele komisjonidele. Kuid mind kavaldati  riigitarkuses üle ja  sotsiaalkomisjonist vastati: „Kirjast on teavitatud ka mitmeid teisi Riigikogu komisjone ning sotsiaalkomisjon vastab Teie kirjale Riigikogu nimel“. Pole ime, et olin sellest paar päeva keeletu.

Olin elanud siiani riigimees Ülo Vooglaiu mõju all: Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja kaugema tuleviku kohta – milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes. Tsitaat on võetud minu raamatust „Rahvastikukriisi kogumik“, mis on saadaval Digaris. Seal on ka Igor Gräzini märksa leplikum seisukoht – katsu näha Riigikogus asutust, kes TEEB SEADUSI. Ja ongi kõik. Ta ei juhi rahvast, ei näita eeskuju, ei ava uusi horisonte – mis vist viiski Riigikogu  allakäigutrepile ja Gräzin ise läks Riigikogust ära Piiblist tõde otsima.

Kui šokk läks üle ja analüüsivõime taastus, lugesin veel sotsiaalkomisjoni vastuskirjast: Oleme Teie seisukohtadega tutvunud ning Teie seisukohad on võetud teadmiseks. Sotsiaalkomisjon jälgib koroonaga seonduvaid teemasid ning käsitleb neid ka oma komisjoni istungitel, millest on võtnud osa nii tervise- ja tööminister Tanel Kiik kui ka teadusnõukoja liikmed. Ei sõnakestki sellest, mida mina soovisin – palume Teilt kasvõi esialgseid lahendusi  Eesti riigi toimimisele kriisiolukorras Teadmiseks võtmine pole ju mingi vastus, vaid viisakas keeldumine vastusest. Kas see ei ole Riigikogu sotsiaalkomisjoni degeneratsioon, kes võtab endale õiguse vastata Riigikogu nimel ja isegi ilma midagi protokollimata?!

Ometigi deklareerib Riigikogu sotsiaalkomisjon enda portaalis, et kontrollib oma töölõigus valitsuse tegevust, algatab juhtivkomisjonina ise seadus- ja otsuse eelnõusid ning olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelusid. Niisiis jõud on antud, kuid pole antud tahet või oskust selle kasutamiseks rahva ja riigi huvides. Sellises olukorras rahvas näeb, kuidas Riigikogu autoriteet kuivab kokku, aitavad kaasa endise keskkonnaministri Tõnis Mölderi tunnistus naasmisest Riigikokku nagu spaasse rahulikuma elu peale Jüri Ratase heakskiidul ja Riigikogu liikme  Martin Repinski otsingud aja sisustamiseks taksojuhina.

Et kirjutis „Järgmised nõuanded teadusnõukojale“ käsitles koroona tõkestamise vaieldamatult aktuaalseid probleeme, mis pidanuksid köitma sotsiaalkomisjoni tähelepanu, sellest annab tunnistust siseministeeriumi vastuskiri. Tsiteerin:

Tutvusin Teie kirjaga ja pean tunnistama, et olen paljude teie ettepanekutega nõus. Eelkõige olen nõus sellega, et vajalik on fikseerida teadunõukoja õigused ja kohustused ja käsitleda avalikus kommunikatsioonis ka vaktsineerimise kõrvaltoimeid. Samamoodi on vaja fikseerida kõigi kriisi lahendamisel osalevate osapoolte õigused ja kohustused ehk nn „mandaat“. Kui Vabariigi Valitsusel ja hädaolukorra seaduses määratud asutuste õigused ja kohustused on fikseeritud seadustes, määrustes ja hädaolukorra lahendamise plaanides, siis erinevate nõuandvate kogude, ekspertkomisjonide jne õigusi ja kohustusi kuskil eelnevalt fikseeritud ei ole. Kui selliste nõuandvate kogude moodustamist peetakse kriisi lahendamisel vajalikuks, tuleks selgeks rääkida ja kirja panna ka kaasnev roll… Kui me riiklikus kommunikatsioonis jätame mõnest teemast rääkimata, siis see ei tähenda, et kahtlejad ja skeptikud nendel teemadel ei räägiks, vaid sel juhul asenduvad riiklikud sõnumid sotsiaalmeedias jm levivate sõnumitega, mis sageli ei ole usaldusväärsed ja töötavad pigem kriisi lahendamisele vastu.

Näib, nagu Riigikogust on kujunemas mugavusparlament. Et realiseeruks Ülo Vooglaiu nägemus, soovitan Riigikogul endal minna elukestva õppe teed, mida nad teistele seadustesse kirjutavad. Riigikogu kodu- ja töökorra seadusesse tuleb lisada eneseharimise ja innovatsiooni mehhanism meie parlamendis. Alustada saaks teemaseminariga kehtivast kõlbmatust valimisseadusest või riigi toimimisest kriisiolukorras. Selliseid katsetusi seminaridega on ju Riigikogus olnud, aga kes takistab neid uuesti edukamalt alustamast!

Soovitasin  mõni aasta tagasi Riigikogu kantselei direktoril õpet korraldada, kuid ta vastas, et see on juba võimatu, sest Riigikogu liikmed on kõik juba väljakujunenud isiksused, kes midagi väljastpoolt enam külge ei võta. Päris ei usu, et Riigikogu iga liikme vaimne areng peatuks Riigikokku valimisel. Toompea Haridusseminari kakskümmend viis tegevusaastat ilma igasuguse finantstoeta saavad abiks olla, kuidas seminare korraldada. Oleme tänulikud Riigikogu maaelukomisjonile, kes kümme aastat on meid oma tiiva all hoidnud. Meiega on liitunud endised ja praegused Riigikogu liikmed, kes hoolivad oma rahvast ja riigist, kes hoiavad põhiseaduslikke, rahvuslikke ja kristlikke väärtusi.

Jaak Uibu, Riigikogu XIII koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant