Eestis levib plahvatuslikult omicron, varsti on meil juba 2000 nakatanut päevas. Sellel taustal oli rõõmustav Tartu Postimehe tänane pealkiri „Vabarnad kolisid perega Lõuna-Aafrika Vabariiki: üks suur unistus täitub“.
Pealkirjas ei täpsustata, kelle unistus see oli: kas nende endi või siis nendest tüdinenud lugejate-vaatajate oma. Minul pole mitte midagi ei selle paari muusika poolt ega vastu: see stiil ei köida ja ansambli nimigi on ülimalt fantaasiavaene – ei saa õieti arugi, kas see Attack! on rohkem meditsiiniline või pigem terroristlik. Aga see selleks. Tüütu on see, et kogu eesti meedia on pidevalt täis teateid nende inimeste isiklikust elust, mis mind näiteks absoluutselt ei huvita, ja ma ei tunne mitte ühtegi inimest, keda see huvitaks. Viimasel ajal oli rohkem ainult teateid Mihkel Raua isiklikust elust, mis on tõtt öeldes veelgi tüütum, sest Vabarnad on vähemalt normaalsete häältega kenad noored inimesed.
Kuid reis ise on veel üks näide täielikust vastutustundetusest, mis on Eesti elanikele üsna omane: kord lähevad meie jalgratturid matkama Liibanoni sõjakoldesse, kus tegutsevad terroristid, ja jäävad muidugi pantvangi ning terve riik peab nende kohtlaste probleemiga tegelema; nüüd, kui meie tervishoid ja õigussüsteem terroriseerib 20-kohalise kohviku omanikku, läheb terve karavan Vabarnad sinna, kust äsja tuli meile omicron, ja nad veel hooplevad sellega.
Näeb välja nii, nagu saadaks omicroniga õnnistatud Eesti Lõuna-Aafrikasse väärilist vastukinki ehk Vabarnad. Nii lähebki teineteise ületrumpamiseks: LAV sepistab nüüd veel ühte tüve ja saadab koos Vabarnatega meile.
Nagu ütlevad venelased – „Помирать, так с музыкой“.
Ivan Makarov