Täna on Tartu vabastamise 103. aastapäev. Sümboolselt on see ühtaegu taliharjapäev. Sel päeval võidab valgus lõplikult pimeduse ja lapsed tohivad hakata põrandal paljajalu käima. Suur külm ja pimedus on möödas.
14. jaanuaril 1919 võitis Eesti 2. diviis, täpsemalt soomusrongid 1 ja 2 Anton Irve ja Karl Partsi juhtimisel, ning nendega liitunud Julius Kuperjanovi partisanisalk Tähtvere lahingu, misjärel tungiti linna. Pealtnägijate sõnul sündinud see täpselt keskpäeval. Selle järgi on Tartus ajastatud ka lahingus langenud kangelaste mälestustseremooniat.
Nii ka nüüd. Õpetaja Kristjan Luhametsa ja preester Stefan Freimani juhitud kaunil mälestushetkel rõhutati Tähtvere lahingu ajaloolist tähtsust ja vajadust Tähtvere tähtsündmust igavesti meeles hoida. Selle üle uhkust tunda. Kümned küünlad ja tosin pärga jäid Tähtvere lahingu monumendil neid mõtteid kinnistama.
Sangareid meenutades langetasid pea Tartu linna, Kaitseliidu, naiskodukaitse, noorkotkaste-kodutütarde, Kuperjanovi pataljoni, üliõpilaskorporatsioonide ja veel mitmete ühenduste liikmed, samuti kõik teised südame sunnil kohale tulnud tartlased. Meil on hea meel, et kesksel kohal hakkab silma ka EKRE Tartu linna ringkonna sinimustvalgete krüsanteemidega kaunistatud pärg.
Kohustus Tähtveres sündinut meenutada peab olema auasi mitte ainult Tartu linna elanike, vaid iga isamaalise eestlase jaoks. Mitte pelgalt sellepärast, et selles heitluses otsustati Lõuna-Eesti saatus ja Eesti vägedele avanes tee ülejäänud Lõuna-Eestisse. Eeskätt seetõttu, et meil on taas põhjust tunda endi üle uhkust ja hoida meeles nende meeste ja naiste isiklikku vaprust, mis otsustas sõjakaalud meie kasuks kallutada.
Tähtvere lahing tõestas taas, et me tahtsime ja suutsime hoida oma rahvusaadet. Tänane tänutunne tõestab, et me tahame ka praegu käia esiisade rahvuslikku rada. Ja et me suudame seda hoolimata globalismist, pealesurutud multikultuursusest ja miljonäridest ettevõtjaid nuumavatest elektriarvetest, mis kägistavad rahvast samavõrd kui toiduainete sundvõtmine punaste hüveks Vabadussõja ajal.
Austades kangelasi, austame iseennast. Langetades nende mälestuse ees pea, võime selle uuesti püsti lüüa ja minna sirge seljaga muutma seda, mis vajab muutmist tänapäeva Eestis.
Loone Ots
EKRE Tartu ringkonna juhatuse liige ja Tartu Linnavolikogu liige