Meedia teeb “EKRE-eksperdi” mehest, kes ei jõudnud kunagi rahvuskonservatiivsuse mõistmiseni

ERR on taas esile upitanud eksminister Kaimar Karu, kellest on tehtud omamoodi “EKRE-ekspert”, kuigi oma lühiajalise seotuse aegu rahvuskonservatiivse erakonnaga ei suutnud mees isegi aru saada, kelle juurde ta on sattunud.

Värske uudise all arvavad paljud kommentaatorid, et Karu reklaamib sellise loo all ennast võimaliku valitsusvahetuse puhuks uue ministrikandidaadina, mis ongi tõenäolisem põhjus, miks “karu on kesk talve koopast välja roninud”, nagu ütleb üks postitus. Ja peamine “soovituskiri” on EKRE mustamine.

Karu ütleb, et “Riigikogu erakondadest suudab EKRE kõige kiiremini oma karva vahetada” – seejuures ei tea ta isegi, milline see tavapärane karv on. Ehk siis ei jaga eksministrihakatis midagi ei rahvuskonservatiivsest maailmavaatest, erakonna eesmärkidest poliitikas ega millestki muust. Loobus ju erakond temast just seetõttu, et temast polnud EKRE eesmärkide elluviimisel mingit kasu, ta ei mõistnud neid.

Oma lühikese ministriaja jooksul ei saanud Karu aru isegi sellest, et minister on poliitiline amet ja seda pidav inimene viib ellu erakonna agendat, millega too tuli välja valimistel. EKRE fraktsioonis aru andes paistis minister Karust igati välja, et ta ei mõista, mida talt oodatakse – eriti e-valimistes selguse toomise kontekstis. Karule oli võõras ka rahvuskonservatiivide maailmavaade, sest lubadusest hoolimata hoidus ta erakonna liikmeks astumaks.

Karu oli ja on EKRE-teemas nagu turist, kes satub võõrale maale, reisib seal nädalakese ringi ja kirjutab siis raamatu sealse ühiskonna probleemidest – olles kõike ainult vilksamisi näinud.

Peavoolumeedia kasutab sellist meest „lüpsilehmana“ ära, serveerides ühiskonnale mürgist piima, Karu ise aga pakub ennast avalikul väljapakkumisel – tulge, minister on saadaval, tehke pakkumised.

“Öeldakse, et tühi kott ei seisa püsti. Üks igatahes üritab ennast täis puhuda, et enne võimalikke vangerdusi valitsuses pildile pääseda. Õnnetu Karu ei taha mõista, et tema ministriaega kiideti massimeedias mitte kahtlasevõitu pädevuse, vaid konservatiividele käki keeramise eest. Vanade aurude pealt pääseb nüüd aeg-ajalt isegi meediasse. Suurelt unistada pole muidugi keelatud, aga mõnikord oleks tervislikum reaalsusega leppida,” kirjutab kolumnist Karl Olaf Rääk.

Jüri Kukk, toimetaja