Juhul kui Putin ründab Ukrainat, siis juhtub see suuresti Saksamaa poliitilise ja majanduseliidi kaasosalusel, olgugi et Saksamaa uus välisminister üritab viimasel hetkel kurssi muuta, kirjutab The Telegraphi majandusanalüütik Ambrose Evans-Pritchard.
Saksamaa eliit on saatnud välja signaale, seda nii oma tegevuse kui ka kehakeelega, et Putini tegevusele Ukraina piiril – ükskõik siis millisele tegevusele – mingeid tõsiseid tagajärgi olema ei saa. Ka ülejäänud tuumik-Euroopa käitumist võib nimetada lihtsalt diplomaatiliseks maskeraadiks.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron on teinud üleskutse alustada uue strateegilise partnerluse loomiseks EL-i ja Venemaa vahel, seda ilma ameeriklasteta – ettepanek, mis on kõigile USA abist sõltuvatele esiliiniriikidele kui sahmakas külma vett krae vahele. Obama administratsiooni Venemaa strateegi Fiona Hilli sõnul on Putini tõeline eesmärk sundida ameeriklasi Euroopast lahkuma ja Brüsseli-Pariisi-Berliini kolmnurk on siin Putinile igati toeks.
Piotr Buras Euroopa välissuhete nõukogust leiab, et EL on tegemas andestamatut viga. „Euroopa julgeolekustrateegia alustalad on murenemas. Institutsionaalsed kokkulepped, mis olid Euroopale külma sõja järgsel ajastul eluliselt olulised, eksisteerivad nüüdseks vaid paberil. Relvakontrolli, sõjalisse korraldusse ja teistesse julgeolekuteemadesse ei ole EL suutnud panustada mitte millegagi. Mis tähendab, et Venemaa võib EL-i lihtsalt ignoreerida,“ ütles Buras.
Tema sõnul palus välissuhete nõukogu kuus kuud tagasi, et Euroopa Komisjon esitaks omapoolse sanktsioonide plaani. Paraku ei ole seda siiani tehtud. „Euroopa diplomaatiale tuleb siin anda hävitav hinnang ja seda olukorras, kus seistakse silmitsi ilmselt ühe kõige raskema proovikiviga.“
Kogu praeguse tardumuse keskmes on Saksamaa kummaliselt kaksipidine hoiak, mis lähtub kõigutamatust usust, et Saksamaa suudab Venemaad kuidagi eriliselt mõista ja hinnata. Sellist arusaama ja poliitikat ei ole suutnud kõigutada ükski Putini provokatsioon. Saksamaa poliitiline eliit väidab – mõnes mõttes ka arusaadavalt –, et sakslastel on Venemaa ees II maailmasõja tõttu moraalne võlg.
Paraku on sellest saanud aja jooksul diplomaatiline nihilism, lausa kahepalgelisus. Sarnane moraalne kohustus Ukraina rahva ees on pühitud vaiba alla. „Proportsionaalselt oli Ukrainas natsismi ohvreid isegi rohkem,“ ütleb Kieli ülikooli julgeolekupoliitika professor Hannes Adomeit.
Välja on tuldud uute argumentidega ja kõlavad hääled, mis kutsuvad üles Kremli rahustamiseks lõpetama Krimmi annekteerimise järgseid sanktsioone Venemaale. Nii leiab näiteks Matthias Platzeck, endine sotsiaaldemokraatliku partei peaminister Brandenburgis ja Deutsch-Russisches Forumi liige, kelle meelest on praegu strateegiliselt ülioluline saada Venemaa eemale Xi Jinpingist ja Hiinast.
Kremli rahustamise hulka kuulub ka ettepanek mitte lahutada Venemaa pankasid SWIFT-süsteemist. Saksa kristlike demokraatide (CDU) uue esimehe Friedrich Merzi arvates oleks selle, tema sõnul finantstuumapommi aktiveerimine liiga ohtlik. Sellega kaasneks suur risk Euroopa kapitaliturgudele, lisaks vallandaks see panganduskriisi, mõjudes laastavalt Euroopa majandusele. Merzi meelest piisaks sanktsioonidest mõne üksiku oligarhi vastu. Mõnes mõttes on Merzil ju ka õigus. Saksamaa ettevõtted on teinud Krimmi illegaalsest annekteerimisest saadik Venemaa majandusse suuri investeeringuid ning on seetõttu justkui pantvangis.
Venemaa energia- ning oluliste mineraalide ekspordile embargot ei kehtestata. Saksamaa valitsuspartei SPD juhid, nende hulgas kaitseminister ja partei peasekretär, leiavad jätkuvalt, et Nord Stream 2 gaasijuhe tuleks tööle panna, seda ka juhul, kui Putin vallutab Ukraina. Berliin on keeldunud müümast Kiievile relvi ja takistanud NATO-sse kuuluvatel Balti riikidel anda Ukrainale Saksa päritolu haubitsaid.
Lühidalt, Saksamaa ei plaani teha ühtegi sammu, mis võiks ohustada riigi erisuhet Moskvaga või Saksamaa pikaajalisi majanduslikke huvisid. Saksamaa sisuliselt tunnustab Venemaa lähipiirkondade liikumist Kremli mõju alla.
Müncheni julgeolekukonverentsi veteran Wolfgang Ischingeri sõnul tähendab tahtmatus anda Kremlile selgeid hoiatusi heidutuse põhimõttelist läbikukkumist ning suurendab tõenäosust, et Putin üritab lõhkuda Euroopa julgeoleku senist strateegilist korraldust. SWIFT-süsteemist lahtiühendamine peaks olema selle takistamiseks üks esimesi samme.
„Me peame sisendama Venemaale, et invasiooni eest makstav hind on liiga kõrge ega ole seda väärt. Kui jääme abituteks pealtvaatajateks ega aita Ukrainat ei relvade ega suuremahuliste majanduslike sanktsioonidega, kordame 1990. aastate Jugoslaavia stsenaariumi,“ ütles Ischinger. Ainult et seekord on kaalul väga palju rohkem.
Ischingeri sõnul saavad vaid vähesed Berliini poliitikamullis hõljuvatest poliitikutest aru tekitatava kahju suurusest. Seda nii Saksamaa tõsiseltvõetavusele kui ka EL-i ühtsusele. Brüsseli tegutsemine on olnud idaeurooplaste silmis täiesti kasutu.
Leidub siiski ka optimiste. Charles Grant Euroopa Reformikeskusest usub, et kui Putin tõesti Ukrainat ründab, nõustub ka Saksamaa ulatuslike sanktsioonidega Venemaale. Seega, me ootame ja esitame endale samal ajal küsimuse: mis jääb alles Euroopa Liidust, kui Putin järgmise kuue nädala jooksul asub hävitama Euroopa julgeolekustrateegia alustalasid?
Allikas: The Telegraph