Erusõjaväelane ja vaimulik Einar Laigna on juba ammu öelnud, et eestlased on valitsuseusku – sellele võib lisada, et nad on ka usuäärmuslased, sest nad pigem viskuvad neid vaevava valitsuse kaitseks dzoti ette, kui et hakkavad sigatsevaid võimumehi turjast sakutama.
Möödunud aasta lõpus ja uue algul vapustasid kogu Eesti ühiskonda üüratud elektriarved. Terve sotsiaalmeedia lõi raevust kihama, kuid piisas valitsusel vaid näpuotsaga eelarvepudemete inimeste ette puistamisest, kui nood rahumeeli kompensatsioonisabadesse koondusid. Meeleavaldusele Vabaduse platsil tuli vaid tuhatkond ärksamat inimest, ülejäänud rahvas rehkendas samal ajal kokku, kui palju raha pärast energiaarvete tasumist järgi jääb.
“Empaatiline” peaminister Kaja Kallas teatas, et elektrihinna tõus puudutavat vaid väikest osa inimestest, neid, kel pole fikseeritud hinnaga elektrilepingut. Tänaseks aga on kallis elekter jõudnud toiduainete hindadesse ja isegi vaesemate perede hulgas populaarse Jeppi kohukese hind tõusis 23 sendilt 29 sendile, kõik teised odavad toidukaubad kallinesid samamoodi – pealtnäha vähe, aga sisuliselt täie rauaga. Elektrihinna tõus puudutab valusalt kogu ühiskonda, pensionärist ettevõtjani.
Kasahstanis tõusis gaasihind, rahvas läks tänavatele ja lugu lõppes Kremli kontrollitava julgeolekupakti välisagressiooniga. Eestis maksab rahvas hammaste kirina saatel oma elektriarveid ja on vait. Või nagu kirjutab sotsiaalmeedias Jüri Kaldmaa: “Eestlaste ühine Gulagi-haav on väga sügav. Eestlane on kõigega nõus, peaasi, et Siberisse ei viidaks. Ma ei tea, mis peab juhtuma, et eestlane tänavale tuleks. Eestlane laseb end rahulikult ruineerida.”
Muidugi hakkavad valitsuspoliitikud Kasahstani võrdluse peale kohe karjuma – see on demokraatiale ohtlik tänavapoliitika. Aga mis siis, kui demokraatia on kokku kuivanud ja partokraatia kosub silmnähtavalt?
Miks on Kasahstani variant pikemas perspektiivis mõjusam kui Eesti oma? Sest järgmisel korral mõtlevad kasahhide valitsus ja president enne põhjalikult, kui rahvast vaesestava hinnatõusu välja kuulutavad ja ellu viivad. Eestis aga kirjutab valitsus ilmselt juba praegu uut sigadust kokku ja irvitab seejuures: ega see lambakari nagunii peale määgimise midagi muud ette võtta ei julge.
Lõpptulemus viib ikkagi Kasahstani variandini: Eesti liberaalne valitsus viib rohepöörde ja muu taolisega rahva vaesusesse, vaenukõne- ja pealtkaebamisseadusega surub tagasi nõukogude aega, lömitamisega Brüsseli ees toob tagasi võimu loovutamise keskusele ja suveräänsuse kadumise, ning kui lõpptulemuseks on vaene, allasurutud ja võõrvõimu all olev rahvas, siis ei jää ikkagi muud üle kui tänavatele minna. Või olla ori edasi.
Oleks veel, et valitsus ei saa midagi rahva heaks teha, aga ta saab – seda nii börsi ja CO-kaubandust reguleerides, oma jõukohast energeetikat odavate alternatiivide leidmiseni alles hoides ja nii edasi – aga Kaja Kallase PortoRollo kabinet seda ei tee. Odavama elektri leidmise asemel poetatakse rahvale kompensatsioonipiskut, mis on nagunii neilt endilt just ja tükk maad suuremas mahus ära korjatud.
Eestis on loodud olukord, kus valitsuse sigadustega alandlikult leppijaid peetakse tõelisteks kodanikeks ning sellele vastu seisjaid ekstremistideks. Kaja Kallas saadab viimaste vastu suured politseiüksused, nagu mullu kevadel, ja “tõelised kodanikud” tõmbuvad oma urgudesse. Reformierakond aga hakkab järgmisele eurodirektiividel põhinevale silmusele sõlme siduma.
Ameeriklastel olid Suurbritanniast iseseisvudes targad mehed omast käest võtta, kes kirjutasid Iseseisvusdeklaratsiooni mõtte, et kui valitsus muutub türanniks, siis on kodanikel lausa kohustus talle jalaga äsada. Kahjuks ei osanud Eesti Vabariigi loojad samasugust kohustust kehtestada. Eestlastest kaob üha enam Bornhöhe kirjeldatud vabadusmeelne Vahur ja esile tõuseb sakstega semmiv Tambet. Aeg on endis Jaanus leida.
Jüri Kukk, toimetaja