02.02.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Valgevene naftasaaduste transiit läbi Eesti on ajendanud paljusid sõna võtma ja kirjutama, asja tuum aga on senimaani välja toomata.
Meie välisminister Liimets ütles nii: “Välisminister Liimets: transiit näeb praeguses poliitilises olukorras kahetsusväärne välja. Detsembris tundus kõik väga hästi“.
Võtmesõnaks on tegelikult transiit, mille kohta kunagine peamister Andrus Ansip ütles otse, et meil polegi seda vaja! Milleks meile sadamad ja ka muide, Rail Baltica, kui transiiti pole ja seda polegi vaja?
Toosama Ansip reageeris valitsuse pressikonverentsil peaaegu et valuliselt küsimusele – kust pärinevad meie ametlikus statistikas andmed transiidi kohta olukorras, kus ametlikus statistikas selline rida nagu „transiit“ üldse puudub?! PM otsis tahvlist närviliselt ja nähvas muu juhtu vahele – „no siin ju ühtteist on!“
„Ühtteist“ siiski adekvaatse pildi saamiseks ei piisa. Seda rida pole seal tänaseni – mis transiidist meile räägitakse?! Nii nagu valetati suurelt ja kõige otsesemalt maailma parima ministri Jürgen Ligi egiidi all Euroopa Liidule sinna astudes, et meil Maastrichti kriteeriumidele vastamisega kõik korras on, nii aetakse meile udu ka praegu mitte ainult transiidi osas, vaid ka ekspordi suhtes.
Mis ekspordist me räägime, kui siin tänaseni ekspordi ja re-ekspordi vahel vahet ei tehta?! Need on ju kaks eri asja, vaadake või ametlikke andmeid, meie nn „ekspordi kohta“ – me ekspordime seda, mida meil pole ega me ise ei toodagi, aastaid tagasi olime selle metoodika alusel maailma relvakaubanduses esikümnes!
Äraspidine loogika ja asjaajamine paistab meil kahjuks üha teravamalt silma. Meenub lugu lõbumaja kundest, kes kogu oma tegevust algusest lõpuni filmis ja mõnu saabus tema ihusse alles siis, kui ta salvestatud materjali tagurpidi vaadates jõudis sinnamaani, kus lõbutüdrukud talle raha andsid!
Uhkustades teatab meedia sellest, kuidas USA firma siit endale ajusid jahtimas on! Mis siin toredat on?! Koor riisutakse pealt ja seda naudivad teised – nii lihtne see ongi!
Mäletatavasti korraldati USA 200. sünnipäeval suur küsitlus – mis on seni kõige parem ja tasuvam äri USA-s?! Vastus oli suhteliselt üksmeelne – ajude kokkuost! Igal aastal on maailmas laiali tuhanded riigi poolt hästi kinnimakstud talendikütid, kelle ainuke ülesanne on leida ajusid, ka eriti andekate laste hulgast.
Me oleme otsekui uhked selle üle, et järjekordne ajupotentsiaal kellegi teise jaoks tööle hakkab ja loomulikult läheb kogu tulemus Eestist minema, jättes siia vaid arvuti poolt eraldatud soojuse…
Poliitikud on aga rõõmsad, et siit ajud lähevad ja asemele eksootilised „spetsid“ saabuvad ning paki- ja toiduroboteid asendavad…“
Andres Raid, ajakirjanik