02.02.2022
Riigivõim kustutab valimistulemusi, rahvas koguneb protesteerima.
Omajagu sümboolne, et täna, ehk 2. veebruaril 2022 toimub e-valimiste formaalne lõpurituaal, homseks planeeritakse aga riikliku türannia vastast massimeeleavaldust. Kaks pealtnäha sõltumatut sündmust, mis samas tihedalt seotud.
E-valimiste usaldusväärsuse üle on omajagu vaieldud. Kriitikud toovad välja erinevaid probleeme, süsteemi kaitsjad väidavad, et vaatamata pisipuudustele on kõik parimas korras ja usaldusväärne. Tarkvarajupike on osade jaoks omandanud lausa religioosse ususümboli tähenduse.
Paraku pole usaldusväärsus just esimene omadussõna, mis süsteemiga seoses esile kerkib. Teistes riikides sarnast süsteemi ei kasutata. Põhjus pole mitte selles, et Eesti oleks end IT valdkonnas teistest ette rebinud, vaid et e-valimiste usaldusväärsust on raske tõestada.
Kui valimised ei paista usaldusväärsed, siis satub demokraatia idee kahtluse alla ja ükski endast lugu pidav demokraatlik riik ei saa seda endale lubada. Kui teised midagi ei tee, oleks mõnikord arukas võidutantsu vihtumise asemel järele mõelda, miks nad ei tee.
E-valimiste tehniliste, organisatoorsete ja muude probleemide üle on palju sõna võetud. Sestap pole mõtet neid üle kordama hakata. Me võime detailide asemel vaadelda e-valimisi kui musta kasti ning teha järeldusi selle järgi, kuidas süsteemi esitletakse ja hallatakse.
Näeme seda, et süsteemi sisu hoitakse hoolega saladuses. Tehakse omamoodi mustkunsti, valikuliselt midagi avalikustades, lehvitades märksõnade ja tehnoloogiaterminitega. Sõltumatut auditit kardetakse nagu kurat välku. Süsteemi töös esineb apsakaid ja hooletusvigu, mille peale korraldajad lihtsalt õlgu kehitavad ja ütlevad, et midagi seal oli tõesti, aga kõik on hästi.
Sama käib anomaaliate kohta. Iga anomaalia peaks riiklike valimiste puhul käivitama tõsise uurimise või isegi valimiste peatamise, aga jällegi kehitatakse õlgu ja öeldakse, et oli mis oli, see ei muuda valimiste tulemust. Nn. “murekohti” võiks pikalt ja detailselt välja tuua, kuid piirdume vaid nentimisega, et suuremaid ja väiksemaid probleeme on liiga palju, et e-valimiste süsteemi kuigivõrd usaldusväärseks nimetada.
Kui valimised ei paista usaldusväärsed, kui me ei saa olla kindlad, et keegi tulemusi oma suva järgi ei muuda, siis millised variandid demokraatia toimimiseks üldse alles jäävad? Jääb vaid võimalus avaldada oma tahet tänaval, massimeeleavalduste kaudu.
Olemegi siin kus me praegu oleme. Las ametnikud puurivad kõvakettaid, rahvas avaldab oma tahet homme Toompeal.”
Karl Olaf Rääk, kolumnist