Eesti rahvuskonservatiivid soovivad Kindral Põdra tänava nime Pepleri asemel tagasi

EKRE Tartu ringkond on alustanud allkirjade kogumist, et toetada Pepleri tänavale Kindral Põdra tänava nime andmist, nagu see oli aastatel 1936-1940. Oma toetust saab avaldada aadressil https://petitsioon.ee/pepleri-tanavale-kindral-podra-tanava-nimi/

EKRE liige, luuletaja Indrek Hirv on kirjutanud kahe kangelase kohtumisest Maarja kiriku nurgal järgmiselt:

„Matuserongkäigud kujunesid kahe maailmasõja vahel mõnikord uskumatult pikaks. Kõige pikemad, mida mina tean, olid Kuperjanovi ja Kitzbergi omad Tartus ja Ernst Põdderi oma Tallinnas. Ernst Põdra (jään nüüdsest selle nimevormi juurde, sest olen seda lapsepõlves kuulnud, leidsin selle ka eestiaegselt Tartu linnaplaanilt ja nii ongi ju palju suupärasem öelda), niisiis, kindral Põdra matus oli ehk kõige uhkem eesti matus läbi aegade: riigivanem Jaan Teemant pidas kõnet, Soome, Läti ja Poola sõjaväeesindajad andsid au ning haual lasti kahte suurtükki. Rongkäik Kaarli kirikust sõjaväesurnuaiale oli pikk poolteist kilomeetrit. Sarka kandsid kirikusse kaheksa kindralit!

Kindral Põder suri 1932. aasta jaanipäeva varahommikul, päev pärast võidupüha, mille pühitsemisele ta ise pärast Võnnu vallutamist oli päevakäsuga aluse pannud. Landeswehri kangelane, Vabadussõja lõunarinde juht. Hiljem 2. diviisi ülem, mille peastaap asus Tartus Barclay kuju taga. Paljude ordenite kavaler, nende hulgas ka Püha Vladimiri 4. järgu orden mõõkadega, mis andis selle saajale aadlitiitli. Eesti vabariigi esimene väljakuulutaja, hiljem, 1924. aastal võib-olla Euroopa päästja punase katku käest… need olid nüüd esimese hooga välja öeldud teened ja tiitlid, mis kahtlemata vajavad lahtiseletamist ja võib-olla ka umbusklike pilkude vastu kaitsmist. Aga ma jätan seletamise hilisemaks, praegu lähen otse põhipunkti juurde.

Kui kolmekümne aasta eest Tartu tänavatele vanad nimed tagasi anti, sai leitnant Julius Kuperjanov küll ilusti oma tänava kätte, aga Kindral Põdra tänav (nii oli selle nimi olnud alates 1932.aastast) sai nimeks varasema aja järgi Pepleri tänav. Wilhelm Pepler oli kunagi Ivan Julma ajal Tartu raehärra olnud ja venelastega hästi läbi saanud. Ka oli tal hilisema Pepleri tänava ääres maja olnud. See selleks, võib-olla oli ta täitsa vahva tegelane, aga meie asi on ajada Eesti asja. Ja Tartu asja!

Kindral Ernst Põder oli nii tartlane kui üldse olla saab: Tartus sündinud, koolis käinud, abiellunud ning kahekümnendatel aastatel Tartu peal tuntud nägu olnud. Teab mis seltskonnainimene kindral Põder ei olnud. Ta võis küll väiksema ohvitseride seltskonnaga kasiinos napsi võtta, võis ka jokki jääda (ja siis oli oht, et ta mõnele kolleegile tõtt näkku ütles), aga seda, et ta mööda kohvikuid ja lokaale oleks jalutanud, et lihtsalt daame ja härrasid tervitada, seda mitte, seda poleks temalt küll oodata võinud. Asi oli ka selles, et ta oli oma jalad kord ära külmetanud, see oli olnud talvisel Vabadussõja lõunarindel. Noor leitnant Kuperjanov kaotas seal elu, vana kindral (noh, vana ta ju ei olnud, aga tal oli juba tollal hüüdnimeks Vana Õkva) oma tarmuka asumise. Hiljem oligi sellest külmetamisest alguse saanud gangreen, mis kindrali elu võttis.

Kahe kõige suurema Vabadussõja kangelase nimelised tänavad kohtusid kolmekümnendatel Maarja kiriku ees. Maarja kirkus oli kindral Põder laulatatud. Kõik oli õige ja loogiline! Olen endamisi imestanud, kuidas küll kolmekümne aasta eest kindrali unustamisega selline lollus sai sündida, selline ülekohus… Võib-olla oli põhjuseks lihtsalt see, et tänava ametliku nime kirjapilt, see, mis oli dokumentides – Kindral Põdder’i tänav – tundus otsustajatele liiga kohmakas? Seda Gordioni sõlme on väga lihtne puruks raiuda: paneme nime nii, nagu see oli rahvasuus, tollel eestiaegsel linnaplaanil, mida ennist mainisin ning isegi tollases telefoniraamatus, paneme lihtsalt Kindral Põdra tänav!“