Neljapäeval ei rünnatud Eesti riiki, vaid näidati välja vabadustahet, millele režiim vastas jõuga

Neljapäeval Toompeal toimunud massimeeleavaldusele järgnes võimupoliitikute hüsteeria, et tegu olevat Eesti riigi vastu suunatud rünnakuga – miski ei saa tõest kaugem olla.

Samasugune aktsioon Eesti riigi vastu toimus selle loogika järgi siis ka Helsingis ja on teist nädalat käimas ka Kanadas – ka seal on inimesed tänavatel ja mujalt riigist saabuvad Vabaduse konvoid pealinnadesse Eesti riiki ründama.

Ei, Tallinnas ei rünnatud Eesti riiki nagu ka mitte Helsingis ja Ottawas, sealgi ei rünnatud ei oma ega mitte ühtegi teist riiki, vaid meelt avaldati konkreetsete poliitiliste režiimide, ennekõike aga pandeemia lahenduste vastu.

Meeleavaldused kogu maailmas toimuvad ennekõike liberaalsete ja vasakpoolsete valitsustega riikides, kuid ka näiteks Austrias, kus valitsuses on ka konservatiivid. Ilmselt on koroonapiirangud ennekõike globalistliku hoiakuga valitsuste rida, leevendusi on teinud nii sotsiaaldemokraatide valitsetav Taani kui ka konservatiivide Suurbritannia.

Seega ei saa öelda sedagi, et protestid on maailmavaatelised – need on pigem vabaduste armastavate inimeste väljaastumised totalitarismi kasutusele võtnud valitsuste vastu. Eestis on selliseks Kaja Kallase režiim ehk Reformi- ja Keskerakonna küünlavalgusvalitsus.

Totalitarismi näitasid väga ilusasti välja need noored kiirreageerijatest kuked, kes saabusid Toompeale pürgivate inimestega tekkinud intsidendi kohta ja kogu oma olemusega näitasid, et nad on jõud, kes on valmis ka peksma. Nii avalikku jõudemonstratsiooni pole varem veel Tallinnas nähtud – noored mehed rõhutasid avalikult, et nüüd me enam demokraatiast ei räägi, vaid vestleme kumminuiade keeles. Politsei eriti ei üritanudki konfliktist hoiduda, pigem provotseeris seda.

Lõpetuseks üks sotsiaalmeediakommentaar.

“Meedia on välja mõelnud uue sõna “lumekuul”, et iseloomustada politseinike väidetavat lumega loopimist neljapäeval Tallinnas, kui korravalvuritel tekkis intsident mäkke meeleavaldusele pürgiva rahvaga.

“Lumepall” kõlab kole lahjalt – kuidas ikka kirjutada, et kiirreageerijaid loobiti lumepallidega. “Lumekuul” on terake vingem sõna, meenutab juba nagu seda päris vihast asjandust, mida lastakse püssist.

Meeleavaldajaid on vaja ju ohtlikena näidata ja nüüd saab öelda: “kuulid vihisesid”, mis sest, et lumekuulid.”