Eesti ajakirjandus ei mõista, mida “astridkandled” tegelikult kokku keeravad

Kogu maailmas vahetab ajakirjandus usaldusväärsuse klikkide arvu ja ideoloogilise lojaalsuse vastu välja ning erandiks pole ka Eesti. Siingi ei saa enam kindel olla, et lehte lugedes saab inimene objektiivse pildi tegelikult toimuvast.

Olin nädalavahetusel seltskonnas, kus muu hulgas arutati ka Kanada sündmusi ja seda erinevate nurkade alt, vastavalt maailmavaatele. Kui aga kohalolijad hakkasid uurima, kuidas olukord hetkel Ottawas on, siis hakati omavahel vahetama uudistekanalite linke, kust tegelikust olukorrast täpsemalt aimu saab. Ja uskuge, Eesti meediat ei vaadatud ega jagatud, infot otsiti erinevatest rahvusvahelistest kanalitest.

Eesti massimeedia valetab, jätab asju rääkimata, serveerib uudiseid ideoloogilises kastmes ja tulemuseks on see, et nende uudiseid lihtsalt ei usuta. Erilise hoobi ERR-i mainele andis näiteks Astrid Kannel oma jutuga paarisajast rekajuhist Ottawas – ometi me elame internetiajastul, kus inimestel on võimalik viie sekundiga leida klipp pikast autoderodust. Või kui räägitakse meeleavaldajatest, kes olevat lausa supikööke röövinud ning inimene leiab klipi, kus meeleavaldajad küpsetavad ja jaotavad pitsat, siis “astridkannelte” maine kukub kohe kolinal.

Praegugi leiab ERR-i lehelt Kanada kohta käiva uudise – ikka käib jutt “vähestest ekstremistidest”, ühiskonna vastuseisust protestile ja nii edasi, mis aga kukub kohe ümber, kui veidi inforuumis ringi vaadata. Ehk täpsemalt – ega Ottawas ilmaasjata eriolukorda kehtestatud, ju siis on Trudeau hädas, mida näitavad ka meemid.

Miks ikkagi inimestele valetatakse – sest kõik ei leia neid klippe üles ja ei otsigi, ning nemad jäävad “kandleid” kuulama. Eriti suurt mõju avaldab õhtune Aktuaalne Kaamera, mida vanemad inimesed vaatavad ikka veel Vremja-järjepidevusega ja kus valesid keerutavad juba tuntud näod. Neid jäädakse uskuma ja nii tekivadki sellised inimesed, nagu väikesaarte sarjas Abruka eakas kalmistuvaht, kes teadis küll, et EKRE ja Trump on pahad, aga miks – seda polnud AK talle täpselt selgeks teinud.

Ajakirjanduse ülesanne on tuua uudised võimalikult objektiivselt lugeja ja vaatajani, aga ei Eestis ega mujalgi maailmas see enam nii ei käi. Või nagu ütles üks küünik: et asjast õige pilt saada, pead ise kohale minema.

Poliitikas on jutt jalgadega hääletamisest, ajakirjanduses aga hääletatakse klikiga muule lingile, mis tundub usaldusväärsem. Lõpetuseks aga üks aastatetagune uuring, mille järgi Delfit jälgis igal nädalal 66% Eesti inimestest, mille üle portaal muidugi uhke oli. Ainult et samas uuringus küsiti ka usaldusväärsuse kohta ja esikoha usaldatavus oli kõrgeim Postimehel ehk 22% – järelikult oli Delfi usaldatavus veelgi madalam. Aga igaüks on ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.

Jüri Kukk, toimetaja