Malle Pärn: kes siis ikkagi käitus agressiivselt, seltsimehed ministrid?

“Vaatasin riigikogu kolmapäevast infotundi. Toon siin ära mõned katked peaministri ja siseministri vastustest.

See, kuidas politsei käitus, oli lugupidav

väga väga rahumeelselt

mingit politsei vägivalda ei ole

meil on absoluutne sõnavabadus

kui palutakse tee pealt ära minna

politsei on jäänud rahumeelseks

üks vastassuunavööndisse pargitud auto

inimesed muutusid agressiivseks

politseinikud kasutasid õigeid meetmeid

Olen aina mõelnud, kas meil on poliitikas ja ajakirjanduses ja valitsevas ideoloogias tegemist mingit uut liiki autismiga?

Kas meil on autistlik valitsus, autistlik peaminister ja autistlik siseminister – nad ei saa üldse aru, mida neilt küsitakse, vastamiseks hakkavad nad rääkima millestki muust ja peaminister ründab küsijaid, kui ei oska enda õigustamiseks midagi öelda. Parim kaitse on rünnak? Kui sõnad saavad otsa, siis tuleb rusikad käiku lasta?

Nad ei näe või keelduvad nägemast, mis päriselt toimub, videotes nähtud politseinike jõuline tõuklemine ja inimeste pikalitõmbamine ja koera rahva kallale ässitamine on “lugupidav ja väga vaoshoitud” käitumine? Kas sellised on liberaalsed väärtused?

Kas valetamine on liberaalne väärtus? Kas politsei ikka käitus “väga väga rahumeelselt”?

Nende meelest olla rahvas rünnanud politseid? Kuidas üks osa inimesi näeb sündmust algusest peale, aga need, kes selle ellu kutsusid, näevad ainult rahva vastuhakkamist politsei eelnevale käitumisele, politsei käitumist ei näe nad kohe üldse mitte, seda nagu polekski olnud.

Kas rahvas kiskus eriüksuslased mustast autost välja ja hakkas neid sõimama ja lahtise lumega loopima? Lumepalle ei olnud sel päeval küll võimalik vormida. Lahtine lumi ei haava kedagi.

Ka siseministri “hinnangul käitus politsei väga vaoshoitult”. Helde taevas, ei taha mitte mõeldagi, mis siis veel saaks, kui need jõulised täies relvastuses tõuklejad enam “vaoshoitult” ei käitu?

Ja meil on “absoluutne sõnavabadus”, ütleb Kaja Kallas?

Opositsioon riigikogus ei tohi isegi ebameeldivat küsimust esitada, saab vastu jõhkra süüdistuse ja psühholoogilise survestamise peaministrilt, kes tegelikult peaks riigikogule oma tegevusest aru andma? Peavoolumeedia keeldub avaldamast konservatiivse sisuga arvamusartikleid! Seesama peavoolumeedia on täis valetamist ja tegelikkuse moonutamist ja ideoloogilist udutamist – kus siin on “absoluutne sõnavabadus”?

Tõsi, meil on veel alles mingi sõnavabadus, ent see on kaugel absoluutsest. VEEL on meil lubatud konservatiivsed uudisteportaalid, mis räägivad tegelikkusest ka nendele, kes näevad ja mõistavad, mis päriselt toimub. VEEL ei panda meil inimesi meelsuse pärast vangi, aga uued seadused on ju riburadapidi tulemas, millega neid õige pea hakatakse vangi panema!

Miks oli vaja jälle kaks autotäit eriüksuslasi rahumeelse rahva peale lahti lasta? Justkui omamoodi verine pühapäev? Miks oli vaja ajakirjanikega kokku leppida: tulge siia, siin teeme märulit! Nad ei olnud ju juhuslikult seal kohe filmimas? Teleuudistele oli vaja mässu, sest ei saa ju ometi positiivselt näidata rahumeelset valitsusevastast meeleavaldust?

See, mis toimus, ei olnud reapolitseinike omavoli, see oli kõrgemalt juhitud operatsioon. Meeleavaldust turvasid tavapolitseinikud sinises vormis, viisakalt ja väärikalt. Ka Toompea nõlval oleks võinud olla need sinised, mitte rohelised täies relvastuses ja närviliselt haukuvate ja rahva peale tormavate koertega.

Koer lähtub koerajuhi meelsusest, tema ise ei oska vahet teha konservatiivi ja liberaali vahel. Koerte pealt oli näha, mis meelsusega need eriüksuslased olid rahva peale lahti lastud. Rahumeelsed demokraatliku vabariigi kodanikud tehti kaabakateks, kelle kallal oli lubatud tarvitada vägivalda. Tõsi, eriüksuslane ehk ei peagi oskama rahvaga suhelda, ei olegi mõeldud rahva rahustamiseks ja korra loomiseks, nad ehk ongi ainult vägivallale orienteeritud kõvad kaklejad?

Siis tegi ränga vea see inimene, kes nad rahva vastu välja saatis!

Teist korda juba käitus see valitsus oma rahvaga nagu viimaste kaabakatega. Nad räägivad “päikesetõusuvalitsuest”, aga tõsiasi on see, et isegi päike oli nende vastu, sest peitis end sel päeval paksudesse pilvedesse, nagu terve meie elugi sealtpeale.

Ja peaminister hõikab riigikogus arupärijale: “Kuidas teil häbi ei ole?”

Miks peaks riigikogu liikmel häbi olema oma rahvast kaitsta valitsuse põhjendamatu vägivalla eest? Häbi aru pärida valesti ja rahvavaenulikult käitunud ministritelt, kes oma rahvast kaabakateks peavad?

Siseminister õigustab politseivägivalda sellega, et üks auto oli valesti pargitud ja kiirabi ei oleks ehk läbi pääsenud? Üks auto üsna laial tänaval ei blokeeri liiklust! Eriüksus saadetakse ÜHT valesti parkijat ära viima? Politseiauto ärasõitu takistas rahvas sellepärast, et politsei oli riivanud rahva õiglustunnet!

Kui rahval on häbi politsei ülekohtuse käitumise pärast, ebaproportsionaalse vägivalla tarvitamise pärast, siis on neil õigus seda välja öelda! Meil pidi ju olema “absoluutne sõnavabadus”?

Nii poliitik kui ajakirjanik peavad tunnistama oma vigu! Kes oma vigu ei tunnista ja aina jätkab teiste süüdistamist ja enda õigustamist, lahmib ja hämab ja koguni valetab oma avalikus esinemises, see kaotab rahva usalduse ja autoriteedi.

Paraku on see juhtunud ka politseiametiga. eriti selle rohelise žandarmeerijaga. Rahvas juba teab, et nad ei kaitse korda, vaid külvavad korratust ja hirmu. Teab, et kui rohelised mundrid tänavale tuuakse, siis on tegemist valitsuse sõjaga oma rahva vastu.

Mitte inimesed ei “muutunud” seal tänaval “agressiivseks”, vaid politsei käitus rahvaga agressiivselt, mis loomulikult ärritas ka rahvast. Lahtise lumega loopimine ja vägivallatsejate häbistamine on pigem sümboolne vastuhakk kui füüsiline rünnak!

Ja mitte riigi, vaid valetava valitsuse vastu!

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist teoloog, näitleja ja kolumnist