Kunagi ammu kasutasid Ameerika julmad plantaatorid oma põgenenud orjade kinnipüüdmiseks spetsiaalselt väljaõpetatud koeri. Vahel lasti koertel pureda ka lihtsalt peremeest kuidagimoodi vihaseks ajanud neegreid.
Naispere selliseid metsikusi reeglina ei nautinud. Seda enam hämmastas Postimehe lugu „Kersti Kaljulaid: Politsei sai meeleavaldusel imeliselt hakkama, tundsin neile kaasa.“
Kui Kaljulaid pidas imeliseks pilti, kuidas „Meie isa…“ lugenud vanur paisati jäisele asfaldile ja ässitati talle kallale politseikoer, kes ronis abitule inimesele otsa, siis on KK küll kõvemast puust, kui jänkidest orjapidajate naised ja ei väldiks erinevalt neist eksekutsioone.
See on ju kohutav, et inimene, kes tundis kaasa mitte rahumeelsetele meeleavaldajatele, kus olid enamuses vanemad inimesed ja pered lastega ja kes ei teinud mitte midagi seadusevastast, vaid hoopis neid pikali lükanud ja koera kallale ässitanud hambuni relvastatud jõulistele meestele – et see inimene oli viis aastat üks riigi tippjuhte. Kaljulaid on määratud ÜRO peasekretäri poolt volinikuks maailma naiste ja laste kaitsmise asjus ja tema noomivad sõnavõtud koduvägivalla teemal olid kõigile juba pähe kulunud. Kuidas võib ta pidada imeliseks abitute inimeste jõhkrat kohtlemist? Kas tema poolt avaldatud suhtumine „I hate them“ on paari aastaga veelgi süvenenud, et talle pakub rõõmu inimeste ründamine rusikate ja koera abil?
Miks peavad juba peaaegu orjastatud Eesti inimesed ülal pidama tegelast, kes elab kaasa nende vastu kasutatud politseivägivallale ja peab seda kogunisti imeliseks?
Kaasa tunda tuleb rahvale, kellele kaela sellised teda põlgavad euroametnikud saadetakse.
Ivan Makarov