16.02.2022
Ümarlaud. Söögid MTÜ poolt.
Igasugused kriisid inimajaloos on alati toonud avalikkuse ette igasuguseid valeprohveteid, soolapuhujaid, paanikakülvajaid ja muid kasuahneid hulle. Inimesed kardavad sõda, hinnatõusu, viirust, elektrikatkestusi, ja kui ei saa selget ja usaldusväärset vastust võimudelt, teadlastelt ja arstidelt, siis hakkavadki pöörama oma pilku igatsorti linnahullude poole.
Kuna kõik meie linnahullud pääsevad varem või hiljem võimu sisse ja peavoolumeedia toimetajateks, aetakse ladusas koostöös inimesed lihtsalt hulluks. Siis, kui pronkssõduri kummardaja Oudekki Loone valiti NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhiks, oli see vaid Eestile ainuomane huumor. Sama hästi võiks taigas Putiniga telki jaganud Šoigu määrata eesti kaitsenõukogu konsultandiks. Isegi eurokontrollkoja halli hiire määramine EV presidendi ametikohale ei olnud nii naljakas.
Oudekki Loone nimetas Eestit hiljuti väikseks õelaks riigiks, mis oli Venemaa propaganda jaoks nagu autokoorem viina Všivtsevo külale: meediaorgia kestis vähemalt nädal aega. Sellise omapärase pilguga inimese kätte tuumanuppu küll ei usaldaks.
Täna aga avaldas EPL+ Loone järjekordse loo: „Head kolleegid! Kujutleme korraks, et meil on ajamasin. Reguleerime selle ajamasina varahommikusse 16. märtsil 1978. aastal. Valime kohaks Rooma, rahvasaadik Aldo Moro maja.“
Ei hakkaks praegu häirima Moro põrmu, kelle peale oli elu lõpuni nõnda solvunud Leonid Brežnev. Meelde aga tuli üks huumoriraamat, kus hullumaja asunik pöördus kaaspatsientide poole just Loone moodi: kolleegid. Ainult et mitte head, vaid lugupeetud kolleegid. Tõesti, oleks meil ajamasin, võiks selle „reguleerida“ 7. novembrile 2019. a. ja mitte valida Loonet NATO delegatsiooni etteotsa. Kuna aga ajamasinat pole olemas, võtaks hoopis ajumasina, laenates seda robotilt, kellega Kersti Kaljulaidi plaanide kohaselt hakkavad tulevikus seksima inimesed. Mitte et see robot, õigemini tema ajumasin Loonet ennast enam aitaks, aga äkki see avitaks teda määranud isikuid ja talle hääled loovutanud valijaid, ehk „kolleege“.
Meie meediapilt on niivõrd jabur, et sellega võrreldes kahvatub ka tänane Kaja Kallase krimpsus suust Riigikogu infotunnis kõlanud umbluu selle kohta, et EKRE olevat ähvardanud politseinike pereliikmeid. Kallase parteikolleegi Krossi kaasa Mary Kross teatas ju omal ajal, et ekrelased olevat teda ja tema koera kividega loopinud. Tollal ei pandud Mary Krossi provokatsiooni ja laimu eest kinni, sest oleks võinud nii juhtuda, et Eerik-Niiles Kross sattuks Arctic Sea väidetava kaaperdamise eest vene vanglasse, abikaasa aga eesti vanglasse, ja see näeks välja nagu koostöö Venemaa repressiivorganitega. Aga Kallas on nüüd võtnud need Mary nipid üle, ka süütu politseikoera mässimine asjasse tuleb tuttav ette.
Aga EPL+ on täna kuidagi eriti hoogu sattunud, sest iga teise loo tagant vaatab seal mingi hullumeelne pilk. Näiteks selle tagant: „Agne Kuimet: põlismetsade hävitamine ja lapstööjõu kasutamine ehk milline on šokolaadi tegelik hind?“
Autor kirjutab: „Meie maksame poes šokolaaditahvli eest mõnikümmend senti kuni paar eurot. Enamik kakaofarmerid elavad aga allpool globaalset vaesuspiiri… karmis tööstuses on makstud aga otseses mõttes higi, vere ja pisaratega – läbi sunnitöö rakendamise, lapstööjõu kasutamise, põlismetsade hävitamise ja tervistkahjustavate töötingimuste. Meieni jõuab see kõik aga mõnekümne sendiste kuni paarieuroste šokolaaditahvlite näol.“
Kuimeti murest võib aru saada: Eesti luksuses suplevad elanikud, eesotsas pensionärid ja töötud, makstes kinni uutmoodi elektriarveid ja ostes poes topelthinnaga juustu, võiksid mõelda nendele inimestele, kes toodavad kakaod ja saavad selle eest ühe dollari päevas. Autor soovitab eestlastele osta vähem šokolaadi. Ilmselt selleks, et need kauged laps- ja muud tootjad ei saaks toda dollaritki. Nagu ütles reformierakondlane Randpere TV3-s eestlaste kohta: „las kärvavad“.
Kuimet muretseb, et šokolaad on meie poodides liiga odav. Seega head lugejad, boikoteerige Kalevi tooteid, mis on liiga odavad! Nõudke kümnekordset hinnatõusu.
Agne Kuimet on mingi „Arengukoostöö ümarlaua tegevjuht“. Tundsin huvi ja selgus, et näiteks möödunud aasta VI kvartalis kuulus Arengukoostöö ümarlaud MTÜ meeskonda 6 töötajat, kes toodavad ainult vaimu närimist ja kellele maksti hinnanguliselt keskmist brutotöötasu 1240 eurot kuus.
Mõelgem: selle „Sarved ja sõrad“ tüüpi MTÜ iga töötaja saab päevas 45 kakaofarmeri töötasu! Istuvad juba aastaid ümarlaua taga, joovad mõõtmatult palju vaesuses virelevate inimeste poolt kasvatatud kohvi, „ja juttu jätkub kauemaks“.
Et kusagil on vaeseid inimesi, ja just eestlased seda häbenegu. Söögu kartulikoori.
Ja meie peavoolumeedia seda kõike avaldab – et vaadake, kui sallivaid ja mõistvaid suure südamega inimesi meie vahel leidub. Olge nende moodi. Unustage meie täissöönud sallimatu eesti rahvas, mõelge maailma vaestele.
Ja selliseid MTÜ-sid ja kohvitajate ümarlaudu on Eestis tohutu hulk. Süvariigi parasiitpambusest krokodillipisaratest nõretavad toetustalad.
Ivan Makarov